Lugemispäevik

Arvan, et paljud inimesed on elu jooksul korraks mõelnud, kui lähestikku asetsevad “nupud”, mis käivitavad geniaalsuse ja/või hullumeelsuse. Oma raamatus “Oht olla täie mõistuse juures” analüüsib Rosa Montero loomeinimesi, nende vaimset seisundit ning vajadust topeltidentiteedi ja varjunimede järele. Autor tugineb tuntud kirjanike elulugudele, neuroteadlaste uuringutele ja isiklikele kogemustele. Minu jaoks on see üsna pilla-palla raamat, mida ei oska ühegi žanri alla liigitada, mis ei ole ka tõsiseltvõetav teadusuuring, kuid lugeda on põnev. Kuna kirjeldatakse väga-väga isiklikke seiku kuulsate kirjameeste elust, teeb see raamat “Kroonikale” silmad ette küll. Kõikide raamatus esitatud väidete ja kirjaniku järeldustega ei pruugi igaüks nõustuda, aga mõtlemisainet pakub see teos kuhjaga. “Mõistagi tabavad sind uued paanikahood, minu puhul aina suurema vahega, ning aasta või pooleteise möödudes saad sa oma elu enam-vähem tagasi. Kuni järgmise sünge korrani. Tolleaegses Hispaanias ja minu...

Raamatu pealkiri oleks eesti keelde mugandatult "Vabakäigu hull". See raamat muudab arusaamu skisofreeniast ning igapäevaelust vaimuhaigusega. Tundub täiesti uskumatuna, kuidas peategelane, selle kõigega hakkama saab ja elada suudab. Kuigi teost ei reklaamita kui autobiograafiat, leiab raamatust palju kattuvusi autori enda elulooga (raamatute ja filmistsenaariumite pealkirjad, võidetud auhinnad, Norrast Rootsi kolimine jms). Kirjanik alustab klassikaliselt lapsepõlvest ning jõuab keskikka välja. Raamatus ta ei ilusta vaimuhaigust, kuid ka ei demoniseeri. Kriitikat saavad nii ravimeetodid kui raviasutused. Teose peatükid on väga erineva pikkusega, alates poolest leheküljest kuni nelja täispika leheküljeni, kuid katkendlikkus ei ole häiriv, vaid sobib hästi sellise jutustamisstiiliga.  Eli on 39-aastane naine, kes on saanud 20 aastat psühhiaatrilist ravi. Sama kaua on ta kirjutanud raamatuid, näidendeid ja filmistsenaariume- kirjutamine ei ole tema jaoks töö, vaid elustiil...

Hallutsinatsioone kui uitavat meelt teati juba 16. sajandil. Tänapäeval tuntakse hallutsinatsioone kõige üldisemalt kui aistinguid, kui näeme või kuuleme midagi, mida tegelikult olemas ei ole. Nad tekivad inimesest sõltumatult, tulevad ja kaovad ega allu vähemalgi määral inimese tahtele. Hallutsinatsioonidel on arvatavalt vaimu- ja kultuurielus olnud oluline roll. Ei teata põhjalikult, kui suures ulatuses on nad andnud inspiratsiooni kunstile, kultuurile ja religioonile. Näiteks kas lood deemonitest, nõidadest ja tulnukatest on tekkinud hallutsinatsioonidest luupainajatest. Selle raamatu autor on uurinud paljude oma patsientide hallutsinatsioone ja ta kirjeldab neid kogenud inimeste läbielamisi ning mõju nende elule. Hallutsinatsioonide tekkimiseks on väga erinevaid põhjusi. Hallutsinatsioone võivad esile kutsuda haigused nagu epilepsia, dementsus, nõdrameelsus, samuti ka narkootikumid, alkohol, Parkinsoni tõbi, migreen. Autor on kogenud hallutsinatsioone tehes isiklikke eks...