Lugemispäevik

Raamatu koostaja Lauri Sommer on nende kaante vahele kogunud hulganisti põhjapoolsete väikerahvaste, aga ka Hiina ja Jaapani lugusid. Olen mõnikord muusikat kuulates mõelnud, et miks ansambli “Enigma” esitatud lapi joig kõlab Taiwani mägede tillukese rahvakillu bununide suus hoopis nende rahvalauluna. Miks Kiri Te Kanawa laulab maoori rahvaviisi, milles tunnen ära meie “Ema viis hälli heinamaale”. Jne, jne, näiteid on väga palju, kus üksteisest kaugel asuvates maailma paikades kõlavad ühesugused viisid. Sama lugu on rahvajuttudega – erinevates maailmanurkades vestetakse põlvest põlve küll teatud rahvale ainuomaseid, kuid ka väga sarnaseid lugusid. Põnev. “Need jutud on nagu puu oksad. Nad kõik lähevad tyve juurde tagasi. Vanad punased vennad teavad lugusid ja kui me leiame oksa yles, siis näeme, kus ta selle puu peal asub ja mis oli enne ja mis tuleb pärast,” lausus hidatsa taat Karukäpp.” “Kytid ja kalurid sõltusid saagist ning nende ellujäämise eelduseks oli hea läbisaamine pyytavate...