Lugemispäevik

Brigitta Davidjants on 1983. aastal sündinud eesti- armeenia- läti juurtega muusik, õppejõud, tõlkija, ajakirjanik ja kirjanik. Tema autobiograafiline jutukogumik räägib lapsepõlvest ja suurekssaamisest 1980.- 90.- aastate Tallinnas, Bakuu armeenlaste kogukonnast ning aserite- armeenlaste omavahelistest suhtesõlmedest. Lisaks mõned jutud ka hilisemast täiskasvanuelust ja emaksolemisest. Jutustused kirjeldavad ajastut ja olustikku, aga eelkõige on fookuses ikka inimesed. Ootamatult soojad ja südamlikud lood (enamiku Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunutega võrreldes), mis mõjuvad kuidagi väga positiivselt. Eriti lahedaks teeb lugemise see, et Davidjants on vaadelnud pea kõike minevikus toimunut- nii raskeid ja keerulisi olukordi kui absurdseid sündmusi- läbi huumoriprisma. „Isa oli papa Ašotiga lähedasem kui oma emaga. Vanaisa oli noorest peast tahtnud ülikooli minna. Ent aeg oli vaene ja raha oli vaja, et peret toita. „Peaasi, et lapsed pääsevad teise keskkonda,” tavatses ta öelda ja saa...

Me kõik oleme rääkinud või kuulnud tšuktši anekdoote, aga vähesed on sealmail rännanud ja selle rahvaga päriselt kokku puutunud. Mul oli lapsena tšuktši muinasjuturaamat, mille ma raamaturiiulis taharitta ära peitsin, sest lood olid nii õõvastavad. Seega oli minu senine teadmine sellest rahvast üsna vähene ja vastuoluline. Ülo Siimets on kirja pannud oma nooruspõlve seiklused Tšuktšimaal. Ta võttis ülikoolist akadeemilise puhkuse ning põrutas naistuttava kutsel karmi kliimaga Tšukotkale, sattudes nagu teise maailma, sest põhjamaine olustik erines siinsest kardinaalselt. Autor kirjeldab oma raamatus väga üksikasjalikult kohalikku elu-olu, kombeid ja tavasid. Põnevad on jahilkäigud kohalikega ning kohtumised šamaaniga. Kõik on nii ehedalt edastatud, et isegi kõige tavalisema argipäeva kirjeldust loed nagu seiklusjuttu. Selle ürgse rahva elu, mis on põimunud müütide ja müstika, uskumuste ja rituaalidega, on kindlasti tutvumist väärt. Siimets leiab tšuktši rahva juures ka mõned sarnasused ...