Lugemispäevik

  Ove on 59-aastane veidi pahur mees, kes pärast naise surma ja töökohalt koondamist otsustab eluga lõpparve teha, et taas armastatud naisega kokku saada. Sellest ei tule aga midagi välja. Naabermajja kolib pere, kellel on vaja Ove abi ja kes torisedes seda ka pakub. Lisaks veel hulk värvikaid tegelasi (ja vähetähtis ei ole ka kass), kellega Ove tee olude sunnil ristub ja keda tuleb hädast välja aidata. Torisedes küll, aga selle torisemise taga on tegelikult soe ja südamlik mees. Tasapisi hargneb lahti ka Ove eelnev elu. Ühelt poolt kurb raamat, üksindusest, leinast, soovist olla ikka veel kellelegi vajalik. Samas humoorikalt kirjutatud sündmused ja situatsioonid. Mulle meeldib autori stiil kirjutada lühikeste tabavate lausete ja ootamatute võrdlustega.

  Kaheksateistaastane kasuperes kasvanud ja äsja oma parima sõbra kaotanud Louisa kohtub juhuse tahtel kunstnikuga, kelle noorpõlves loodud maal on köitnud teda läbi lapsepõlve. Merepilt, millel kõik näevad vaid merd, mitte aga sellel kujutatud kolme väikest inimkuju. Louisa on nendest aga lummatud. Nüüdseks kuulus kunstnik kingib surres maali Louisale. Koos kunstniku sõbraga alustavad nad teekonda kunstniku lapsepõlvekoju, samas ka meenutuste kaudu teekonda kunstniku ja tema maalil kujutatud laste suvesse kakskümmend viis aastat tagasi, kui maaliti see teos. Louisale räägitakse lugu nelja raske lapsepõlvega noore omavahelisest sõprusest ja usaldusest. Väga emotsionaalne raamat, kurb ja ühtlasi ka lootusrikas. Mulle meeldib Backmani stiil, tema lühidad laused, millega väga täpselt ja kujundlikult oma mõtte edasi annab. Mulle meeldis ka tema Karulinna triloogia: „Karulinn”, „Meie teie vastu”, „Võitjad”.