Lugemispäevik

Raamatu tegevus toimub paralleelselt kahes ajas. Esimene tegevusaeg saab alguse aastal 1986 ja teine aastal 2017. Adrieni, Étienne ja Nina sõprus saab alguse koolis, kui nad on kümneaastased. Nad on lahutamatud. Kui nad on kaheksateist ja plaaninud minna koos Pariisi õppima, juhtub midagi ootamatut ja pöördelist. Järk-järgult, kiht-kihi haaval, olles teise tegevusajaga kakskümmend kolm aastat edasi, rullub lahti nende vahepealne saatus. Ei puudu ka põnevusmoment, nii mõnigi saladus tuleb päevavalgele. Raamatu 600 lehekülge läheb kiirelt, on huvitav lugemine. Prantsuse kirjaniku Valérie Perrini teosed on väga populaarsed ja neid on tõlgitud paljudesse keeltesse. Eesti keeles on veel ilmunud „Lilledele värsket vett” ja „Pühapäeva rüppe unustatud”.

Loo peategelane on noor naine Justine, kes töötab Hortensia-nimelises vanadekodus hooldajana. Ta elab oma vanavanemate ja onupoja Julesiga, sest mõlema noore vanemad hukkusid samas autoõnnetuses. Justine naudib oma tööd vanadekodus, talle meeldib kuulata vanakeste lugusid ning tema eriliseks lemmikuks on ligi 100 aastane Helene, kelle traagilise eluloo on ta otsustanud kirja panna. Lugu kulgeb kõrvuti mitme ajas ja mitme tegelase silmade läbi. Lisaks Helene saatuse avamisele hakkavad kooruma ka Justine ja Julesi vanemate hukkumise tagamaad. Lugu on kurb ja traagiline, kuid samas soe ja südamlik. Keegi pole üdini halb ega hea ning halbade otsuste taga on inimlikud tunded.  Lisaks minevikku vaatamisele lisab põnevust kaasajas toimuv, nimelt tekitab pahameelt ja palju segadust vanadekodust selle unustatud asukate omastele helistav anonüümne helistaja. Samalt autorilt on varem ilmunud ka raamat “Lilledele värsket vett”, mille lugemiseks tuleb end raamatukogus ikka veel järjekorda panna...

„Surelikud“ on ilus, kuid kurb romaan loodusest ja inimestest. Kolmel erineval sajandil toimuv tegevus käib ümber praeguseks väljasurnud loomaliigi – Stelleri meriõhva. Ilmselt on paljude jaoks meriõhv täiesti tundmatu, sest 1768. aastal suri liik liigse küttimise tagajärjel välja. Romaani esimene osa jutustabki loodusteadlasest Georg Wilhelm Stellerist, kes juhuse läbi meriõhva avastas. Kahjuks surid meriõhvad sarnaselt mitmetele teistele liikidele välja justnimelt inimeste ahnuse tõttu. Maailmas on tänaseni säilinud vaid mõned meriõhva skeletid. Neist üks asub Helsingis ning raamatu viimane osa räägibki sellest, kuidas John Grönvall sai ülesandeks skelett restaureerida. Raamat paneb mõtlema nii loodusest kui inimestest ning nende omavahelistest suhetest. Ja niivõrd, kui raamatut lugedes ajab vihale inimeste rumalus, tuletab see ka meelde, et on palju neidki inimesi, kes on oma südameasjaks võtnud looduse kaitsmise. Raamatut on võimalik kuulata ka järjejutuna Jupiterist: htt...

  Võtsin „Kaheksa mäge“ lugeda, kuna olin äsja lugenud sama kirjaniku värskelt ilmunud „Hundi õnne“, mis mulle meeldis. Kuid pean ütlema, et „Kaheksa mäge“ köitis mind algusest peale märksa rohkem. See on lugu ühe poisi suureks saamisest, tema suhetest isaga, lapsepõlves alguse saanud sõprusest ja kõike seda ühendavast armastusest mägede vastu. Milano korrusmajas kasvanud 12-aastase Pietro elu muutub, kui ta hakkab koos emaga oma suvesid veetma väikeses pooleldi mahajäetud Grana nimelises mägikülas. Seal kohtub ta seiklushimulise ja veidi metsiku Brunoga, kelle elus polnud peale veiste, kitsede ja mägede midagi muud olnud ja kellega koos teeb ta oma esimesed avastusretked. Ajal, mil Pietro rahutu noorukina oma kohta elus ja maailmas otsib, seob   Bruno oma elu ja tuleviku mägedega. Seal on paik, kus nad kohtuvad ka aastate pärast, et üheskoos unistada tulevikust, teha plaane ja neid ellu viia, jagada tagasilööke ja muresid ning nautida Alpide ilu, võimsust, rahu ja väljakuts...

Saksa kirjaniku Michael Kumpfmülleri tõsielusündmustel põhinev raamat "Elu toredus" kulgeb rahulikus tempos läbi Franz Kafka viimase eluaasta. Loo jutustajateks on Kafka ja tema armastatu. Doktor leiab Läänemere äärest tõelise armastuse - endast 15 aastat noorema juuditari Dora. Siit saab alguse armastuse lugu. Peategelased peavad plaane, kuidas koos eluga edasi liikuda. Paraku ei ole kõik nii lihtne. Kes tunneb Franz Kafka elulugu, on kursis sellega, et kirjanik sureb oma neljakümnendal eluaastal tuberkuloosi. Haigus paneb nende teele palju takistusi ja lõpuks selle kõige hirmsama, surma. Lisaks muule on olukord Berliinis, kus kaks armastajat plaanivad oma elu ülesse ehitada, keeruline. Õhus on väga palju pingeid, suurimateks mõjutajateks pidevalt kasvav inflatsioon ja juudivastasus. Murdes läbi raskuste on neil aga palju koos veedetud õnnelikke päevi. Raamatu võtaksingi kokku sealsamas kõlanud mõttega, et õnn on kõige suurem siis, kui see on tibatilluke.

„Mere äärde“ on lugu väikesaarest ja selle elanikest, mida mõjutavad Põhjameri ja aastaajad. Põhjameri on ühtaegu veetlev ja ohtlik, ettearvamatu ja raevukas ning kuigi kohalikud elanikud seda teavad, on igas perekonnas mõni lugu pereliikmest, kes oma elu merele on jätnud. Väikesaare loodus, kaunis arhitektuur ja vaalapüüdjate põnevad lood toovad igal suvel saarele hordide viisi suvitajaid, kes igatsevad süüa kohalikke toite (mis tihtipeale küll juba mandril ette on valmistatud), kuulata kohalikke lugusid (mis saareelanikele juba ammu pähe on kulunud) ning rikkamad ihkavad osta ka endale saarele kinnisvara (mistõttu on kinnisvarahinnad kohalike jaoks liiga kallid). Kohalikel ei jää üle muud, kui muutunud oludega kohaneda ja leppida. Loo keskmes on perekond Sander: isa Jens on olnud pikka aega meremees, kes vanas eas veedab rohkem aega koos merelindude kui inimestega; ema Hanne on varem suvitajatele tube välja rentinud ning töötab nüüd kohalikus muuseumis; vanim poeg Ryckmer on en...

  Kõik, kellele meeldis V. Perrini eelmine raamat „Lilledele värsket vett“, ei pea ka seekord pettuma. Tegemist on taaskord meisterlikult jutustatud lugudega, millest üks vaatab tagasi ühele omamoodi erilisele armastusloole ja teine harutab lahti traagilist perekonnalugu. Justine ei ole, erinevalt paljudest teistest temavanustest noortest, hüljanud oma väikelinna kodu, kus ta elab koos vanavanemate ja endast paar aastat noorema nõoga, peale nende vanemate traagilist hukkumist autoavariis. Töö Hortensia-nimelises vanadekodus meeldib talle ja ületunde kasutab ta selleks, et kuulata sealsete asukate värvikaid elulugusid. Ligi saja-aastase Hélène’iga tekib aga eriline side ja lähedaste palvel hakkab ta üles kirjutama Hélène ja Lucieni lugu, mis saab alguse 30-ndatel,   võtab traagilise pöörde Saksa okupatsiooni ajal ja kulgeb omapärasel moel veel aastakümneidki hiljem. Justine ise suhtub suhetesse üsna pealiskaudselt ja kutti, kellega ta aeg-ajalt kohtub, nimetab Ma-ei-mäleta-en...