Lugemispäevik

„Surelikud“ on ilus, kuid kurb romaan loodusest ja inimestest. Kolmel erineval sajandil toimuv tegevus käib ümber praeguseks väljasurnud loomaliigi – Stelleri meriõhva. Ilmselt on paljude jaoks meriõhv täiesti tundmatu, sest 1768. aastal suri liik liigse küttimise tagajärjel välja. Romaani esimene osa jutustabki loodusteadlasest Georg Wilhelm Stellerist, kes juhuse läbi meriõhva avastas. Kahjuks surid meriõhvad sarnaselt mitmetele teistele liikidele välja justnimelt inimeste ahnuse tõttu. Maailmas on tänaseni säilinud vaid mõned meriõhva skeletid. Neist üks asub Helsingis ning raamatu viimane osa räägibki sellest, kuidas John Grönvall sai ülesandeks skelett restaureerida. Raamat paneb mõtlema nii loodusest kui inimestest ning nende omavahelistest suhetest. Ja niivõrd, kui raamatut lugedes ajab vihale inimeste rumalus, tuletab see ka meelde, et on palju neidki inimesi, kes on oma südameasjaks võtnud looduse kaitsmise. Raamatut on võimalik kuulata ka järjejutuna Jupiterist: htt...

Fiona Valpy “Casablanca jutuvestja” Leigi soovitab lugeda: Viimaste aastate jooksul on oskuslikult kahte ajaliini kasutavaid romaane ilmunud päris mitmeid nt Amy Harmoni “Mida tuul teab”, Shelley Readi “Voola kui jõgi”, Etaf Rumi “Naine pole mees” jpt. Tom ja Zoe kolivad Marokosse, Casablancasse, et uuesti alustada. Mõlemad usuvad, et elukohavahetus ja Tomi uus töökoht võiksid positiivselt mõjutada nende jahenenud suhet. Juudi päritolu Josie Duval on perega  põgenenud natside okupatsiooni eest Pariisist Casablancasse ning nad ootavad võimalust Ameerikasse pääsemiseks. Tänapäev ja II maailmasõda ühendatakse selles raamatus hetkel, kui Zoe leiab põranda alusest peidikust puidust karbi Josie päevikuga. Põgenike igapäevaelu minevikus ning ekspattide elu kaasajal tähendab kohanemist võõra kultuuriruumi, kommete ja keelega ning staatuse muutusega. On inimesi, kes saavad sellega hakkama ja inimesi, kes jäävad olnut igatsema. Igatahes on kirjanik suutnud taaselustada sõjaaegse rahvaste paa...

Romaani minajutustajaks on üks tavaline Soome poiss, kelle kaks vanaema elavad ühes väikeses Lääne-Soome linnas. Siiski tundub, et vanaemade Aino ja Sofia vahel laiub justkui ületamatu ookean, mille põhjuseks on enam kui poole sajandi tagused sündmused. Aino ja Sofia lapsepõlves toimunud kodusõjas oli ühe pere punaste, teise pere valgete poolel. Hoolimata paljudest möödunud aastatest ei ole haavad nende südametes paranenud. Nii kuulebki poiss memmedelt lugusid nende lapsepõlvest – surmast ja hirmust, armastusest ja vihkamisest. „Memm oli mässu ajal minust natukene vanem. Tal oli väike õde, kelle patsi otsa olevat pandud kuljus, et ta ära ei kaoks. Õed vaatasid käsikäes aknast, kuidas kaks naabrit viidi keldri seina äärde mahalaskmisele. Põmm, põmm, põmm, põmm, põmm, põmm. Väikese õe kuljus kilksatas iga lasuga. Memm ei olnud sel ajal memm, vaid väike tüdruk nimega Aino. Surnukehad jäeti külma kätte mustuma nagu kartulid.“ „Sofia pilgutas silmi ja pigistas huuled kokku, kikkhabe m...

  Tommi Kinnunenilt on eesti keeles ilmunud mitu Soome ajalugu käsitlevaid romaani, näiteks  „Nelja tee rist“ ja „Peräküla“, lisaks leidub meie kogudes ka soomekeelne romaan „Lopotti“. Rännakuromaani „Ei öelnud, et kahetseb“ tegevus leiab aset vahetult peale Teise maailmasõja lõppu, mil Norrast taanduvatest Saksa vägedest jäävad maha sakslaste teenistuses olnud tsiviilisikud, sealhulgas soomlannad. Nii transporditaksegi ühel päeval soomlannadest raamatu peategelased peale lühikest vangilaagris veedetud aega Norra-Soome piirile ning neile näidatakse ette suund kodumaale. Nii algab sadu kilomeetreid pikk jalgsirännak kodu poole läbi inimtühja kõnnumaa. Rännak läbi ilusa, kuid karmi ja ohtliku Põhja-Soome maastiku on raske: toitu napib, riided   ja jalatsid on selliseks teekonnaks ebasobivad ning teele peidetud miinid on eluohtlikud. Kuid lisaks raskele teekonnale rõhub naisi ka teadmatus, sest keegi ei tea, kes või mis neid täpselt ees ootab. Ühel raamatu peategelast...

Soome põneviku „Konteiner“ tegevus toimub Helsingis ümber mõjuvõimsa Lehmusoja perekonna, kelle suvekodu värava ette on toodud merekonteriner, millest leitakse uppunud tundmatu naine. Esmalt ei tunne teda justkui keegi, kuid aegamööda selgub, et päris tundmatu naine perekonna jaoks siiski ei ole.  Uurimist veab uurija Paula Pihlaja, kes nagu viimase aja krimiromaanides tavaks, on ka ise keerulise minevikuga ning paralleelselt oma põhitööga tegeleb hoopis ühe teise juhtumi salajase uurimisega. Kirjanikest abielupaari Aki ja Milla Ollikaise ühistööna valminud põnevik „Konteiner“   on uue krimisarja avaraamat.  Soome keeles on juba ilmunud ka sarja järgmine osa „Kiik“.

Antti Tuomainen „Jänesefaktor” Maaja soovitab humoorikat kriminulli: Soome krimikirjanikel on seda, mida eesti krimikirjanikel pole – huumorimeelt. Nende raamatute tegevustik jookseb ladusalt ja nauditavalt, raske on raamatut käest panna. Esimestena nimetaksin Reijo Mäkit ja Antti Tuomaineni. Kes iganes tahab endale head tuju peaks lugema Tuomaineni raamatut „Jänesefaktor”, mis on samuti triloogia esimene raamat. Raamatut võib pakkuda nii huumorit, krimi kui romantikat ihkavale lugejale. Samuti on siin väga sarkastiliselt suhtutud igasugustesse uhhuu-õpetustesse ja teraapiatesse, millede ignoreerimise tõttu peategelane oma kindlustusmatemaatiku koha ju kaotaski. Ja lugeja õnneks see õnnetus Henri Koskineniga juhtus, sest nüüd on võimalus näha ja kogeda, kuidas nohikust saab sangar. Pärast seda, kui tema hasartmängijast vend sureb ja talle seikluspargi pärandab, muutub Koskineni elu 180 kraadi. Nüüdsest elab ta nagu ameerika mägedel, kus on hirmu, armu, närvikõdi, julmi kriminaale ja im...

Tõlkeraamatutest osutusid sedakorda lemmikuteks ajaloolised romaanid. Samuti on köitvat lugemist leitud Põhjamaade kirjandusest. Esikoha on hõivanud Soome kirjaniku romaan “Ääremaa”, millest Maaja ja Reet sisuka ülevaate annavad. Terhi Kokkonen „Ääremaa” Maajale meeldis Soome kirjaniku romaan: Soome laulja ja kolumnist Terhi Kokkonen on kirjutanud toksilisest paarisuhtest, mis lõppeb hävinguga mõlemale osapoolele. Suhe on olnud vägivaldne pikemat aega, ei aita paariteraapia ega tuttavate nõuanded. Mees varjab ennast väljaspool kodu meeldiva fassaadi taha, jättes mulje, et kannatab ebastabiilse femme fatale pärast. Terapeut süüdistab naist mehe lämmatamises ja kohitsemises – nurkaaetuna polevatki mehel muud võimalust kui rünnata. Naine on segaduses, et keegi teda ei mõista ja püüab abielu parandada, nõustudes reisima Lapimaale virmalisi vaatama. Reis osutub katastroofiks, sest pinged saavutavad mehe egoistliku käitumise tõttu haripunkti. Kahtlase autoavarii põhjusi uurides saabub selgus...

Raamatu autor Emmi Pesonen (sünd. 1977) on Helsingis elav stsenarist  ja näitleja. „Maailma kauneim sõna” on tema debüütromaan. Amanda on harjunud oma äranägemise järgi elama, aga üks juhuslik kohtumine tema 29. sünnipäeval pöörab Amanda elu pea peale. Mees, kes ootamatult naise ellu maandub on natuke veider, kuid omamoodi armas. Päev päevalt leiab Amanda end aina sagedamini Onni peale mõtlemast. Kui naine otsustab Onni juurde kolida, pole tema elus enam miski endine. Igal teisel nädalal elavad lapsed isa juures ja Amandast saab päevapealt nelja lapse kasuvanem. Ma ei suutnud lapsi kokku lugeda. Onni jätkas nagu ta oleks mu mõtteid lugenud: „Neli. Mul on neli last. Pekka, Kanerva, Eelis ja Lili.” Mehe elamises valitseb paras kaos ning Amandal jääb üle vaid imestada, kuidas Onni erinevas vanuses lapsed mingil seletamatul moel ühtse organismina toimivad. Hallil laudpõrandal vedeles musti nõusid, tühje Jaffa pudeleid, raamatuid, pastakaid, šokolaadibatoonide ümbrispabereid, mullikile...

Raamatu peategelaseks on eakas soome mees, kes on eluaeg rasket tööd teinud, koos abikaasaga poja üles kasvatanud ning nüüd, mil abikaasa juba hooldekodus elab, asjalikult endagi jäädavaks lahkumiseks valmistub. Lihtne ja väga praktilise meelega mees on iseendale järelehüüde kirjutanud, kirstu meisterdanud ning ülikonnagi valmis hankinud. Elus aga ei lähe asjad sugugi alati nii, nagu mõeldud või plaanitud ning nii satub Torisejagi ootamatutesse olukordadesse ja väga erineva maailmavaatega inimestega suhtlema. Kõige selle taustal on tal aga võimalus ka enda elule tagasi vaadata ning tal tuleb nentida, et kuigi vanasti oli taevas sinisem ja rohi rohelisem, on tänapäevalgi üht-teist põnevat pakkuda. Suure osa raamatust moodustavadki vana mehe raudsest talupojaloogikast lähtuvad mõtisklused – muhedad ja mõtlemapanevad. Paar näidet ka: „Küll ajab hinge täis, kui oma poeg ei oska sugugi mõelda nii, nagu mõtlen mina. Kui palju lihtsam oleks maailm, kui kõik mõtleksid täpselt nii n...