Lugemispäevik

,,Poiss, kes nägi pimeduses” on jutustatud poja ja ema silmade kaudu. See on lugu nägijast lapsest, kes sünnib nägemispuudega vanemate perre. Raamat on läbilõige Jēkabsi elust kuuendast kuni viieteistkümnenda eluaastani. Raamatu alguses on poiss rõõmsameelne, pere elab pimedate ühiselamus, et ta on ainus nägija on tema kohus täiskasvanuid abistada. Ta aitab emal ja isal minna sinna kuhu vaja, teeb koduseid töid. Tädi Daina peol on tema ülesandeks külalistele kohvi pakkumine, kui tädil klaassilm ära kukub paneb ta klaassilma silmakoopasse tagasi, olles ise vaid kuue aastane. Ta ei tohi kunagi eksida, kuna see valmistaks vanematele, eriti emale, suure pettumuse. Jēkabs on tema ema elutöö – pimeda naise üles kasvatatud laps. See laps peab olema ideaalne tõestamaks, et ka pimedad vanemad suudavad olla vanemad. Poisil ei ole tõelisi sõpu, ta mõtleb välja Mattiase, vahel usub ta tõeliselt, et Mattias on lihast ja luust inimene. Jēkabs näitab omakirjutatud vale-Mattiase valekirju klassikaasla...

See on 1975. aastal sündinud mehe, miljardifirma asutaja elulooraamat, üks paremaid, mida ma sellel aastal lugenud olen.Urmas Purde kirjutab avameelselt oma lünklikust haridusteest, tänavakampadesse kuulumisest, pätitempudest, Peep Vainu käe all õppima asumisest ning elule uue suuna leidmisest. Saame teada, kuidas koos sõpradega sai loodud tarkvarafirma Pipedrive ja millist pühendumist ja entusiasmi nõudis selle kasvatamine miljardifirmaks, üheks seitsmest Eesti ükssarvikust. Kahjuks just siis, kui ettevõte tohutu kiirusega laienes, leiti Urmasel ajukasvaja, mis muutis kogu ta elu. Tänaseks on mees läbi teinud insuldi ja mitmeid ajuoperatsioone ning elades hetkel Bali saarel õpib 5. korda kõndima ja rääkima. See on üks jahmatavalt avameelne ja siiras lugu noore mehe võitlusest elu eest, lootuse ja lootusetuse perioodidest ning erakordsest optimismist ja elutahtest. Ma usun, et see lugu haarab su kaasa ning loed raamatu läbi ühe jutiga nagu minagi. Ja siis mõtled. Mõtled elu üle järele ...

Neljateistkümneaastane Hede saab ootamatult teada, et tema ema ja isa ei olegi tema bioloogilised vanemad, vaid ta on lapsendatud. Tüdruk on pettunud, et vanemad ei ole talle sellest rääkinud.  Hede põgeneb kodunt ja kohtub Kristeriga.  „Vaata neid kruuse!” müksas Krister Hedet küünarnukiga.  „Need oleme meie. Kaks katkist maailma, mõlemad omaette, aga siiski nii lähestikku.” - „Jah,” nõustus tüdruk mõtlikult. „Aga kuule, mis värk sinuga õieti on? Oled nagu mingi paipoisi musternäide, aga käid erikoolis.  Hede arvas varem, et erikoolis on ju eriliselt pahad poisid, pätid, noh, kes muud ei tee kui ropendavad, joovad, kaklevad ja tõmbavad kanepit. Kuid ta arvamus muutus peale kohtumist Kristeriga. Ka erikoolis on võimalik eriline olla, heas mõttes. Eriliseks jääda on igal pool võimalik, kui vaid ise tahad.  „Mina tahaksin unustada kogu eelneva elu,” sõnas poiss vaikselt. „Sind häirib see, et su vanemad ei rääkinud sulle tõtt, aga nad kinkisid ...

Vicky Myron on raamatukoguhoidja Ameerika väikelinnas Spenceris. Raamat saab alguse sellest, kuidas raamatukogutöötajad ühel külmal jaanuarihommikul leiavad raamatukogu uksele kinnitatud tagastuskastist üdini külmunud kassipoja. "Täitsin kraanikausi sooja veega, proovisin seda küünarnukiga, samal ajal kassipoega pihkudes hoides. Ta libises vette nagu jäätükk. Jean leidis kunstitarvete kapist mingit šampooni ning ma hõõrusin kassipoega aeglaselt ja hellalt, otsekui paitades. Sedamööda, kuidas vesi üha hallimaks ja hallimaks muutus, sai kassipoja metsikust värisemisest pehme nurrumine. Ma naeratasin. See kassipoeg on sitke. Kuid ta oli väga väike. Kui ma ta lõpuks kraanikausist välja tõstsin, nägi ta välja nagu vastsündinu: tohutud silmad, suured kõrvad tillukeses peas ning miniatuurne keha. Märg, kaitsetu ja vaikselt oma ema järele näuguv." Kiisuke hakkas esimesest hetkest kõigile raamatukogutöötajatele meeldima. Kiisule nime saamiseks korraldati raamatukogus konkurss...

Tammerraamat 2012 Kui 21-aastane eskimo Ada Blackjack nõustus minema õmblejana kaasa Arktika ekspeditsioonile, oli tal vaid üks lihtne eesmärk: teenida palju raha, et oma väikese poja eest hoolt kanda. Ta suundus nelja mehega 1921. aasta septembris kaugele põhja. Järgmise talve saabudes tabasid ekspeditsiooni raskused, nälg ja tragöödia. Kui Ada kaks aastat hiljem tagasi tsivilisatsiooni jõudis, oli ta ekspeditsiooni ainus ellujäänu. On tõsi, et raamat räägib ellujäämisest, täpsemalt ühe inimese ellujäämisest viiest, kuid raamatul on veel teine pool, mis jätkab ekspeditsiooni järelkajastamist ja ekspeditsiooniliikmete perekondade tundeid ning otsinguid seoses nurjunud ettevõtmisega. Ja Adast, kes ainsa tunnistajana osutus ajakirjandusele lootustandvaks tuluallikaks. Adast, kes jäi piiramisrõngasse erinevate huvidega inimeste keskel, kes omakasupüüdlikel eesmärkidel ei kohkunud tagasi ka tema laimamisest. Psüühiliselt niigi räsitud naine oma lihtsuses sai tunda ängi ja ülekohut. ...