Lugemispäevik

Vana mehe ja vana naise elu lõpp. Mõlemad elavad mere ääres teistest inimestest eraldi- topelt üksindus: elukaaslasi-lapsi pole, tühi ümbrus võimendab üksindustunnet, järk-järgulist ihulist nõrgenemist ja vaimset vaibumist. Olme ja söömine muutub teisejärguliseks, elujõud lahkub vaikselt. Mõlemad panevad küünlaid-üks mahajäetud kirikusse, teine mahajäetud surnuaiale, käivad paadiga merel ja satuvad peaaegu uppumisohtu, sest jõud pole enam endine. Mõlemad on vaikivad ja valivad sõnu, rohkem tunnetavad kui sõnastavad. Vanade inimeste abitus, kui järsku on jõud kadunud ja tugisüsteemi pole. „Ja järgmiselgi päeval ei jaksanud ta ennast püsti ajada, isegi mitte nii palju, et kartuleid koorida või solgiämbrit välja viia. Suure hädaga käis ta ühe korra sauna taga kemmergus, õhtupoole tegi tule ahju, aga jäi magama, enne kui jõudis siibri kinni panna ning hommikuks oli tuba jahedust ja rõskust täis. Ainult kahe paksu teki all oli tal soe... Päev möödus kiiresti, ent kõ...

Tiia Toomet kirjutas oma 70. sünnipäevaks raamatu „Vanaduse võlud”. Ehk suure numbri maagiast ülesaamiseks, teatud kokkuvõtete tegemiseks elatust. Imelik, mis võlusid saab vanadusel olla. Keskealisena tööst väsinuna võib ju unistada : päevad läbi kodus, uued hobid, reisid, lugemine. Aga tegelikult? Kehvem nägemine, halvem mälu, aeglasem olek, tervisemured, üksindus. Sellest saan ma aru küll: vananedes jääb järjest vähemaks inimesi, kellega oma mälestusi jagada – kes mäletaks sind imikuna, koolilapsena, noorena jne. Raamat on võrdlemisi õhuke ja hõre ja koosneb elu jooksul settinust: 1. elu kulgeb vananedes järjest kiiremini, 2. noored ei salli penskareid, kes võivad lihtsalt lulli lüüa, 3. kõik on juba nähtud, 4. kuhu panna kõik see kogutud kraam, 5. mälestused ei huvita noori, 6. lugemine ja raamatud ei huvita noori, 7. laste kaudu jõuame tulevikku, 8. mis juhtub peale surma. Küll oleks hea, kui vananedes me liiga ei blaseeruks, vaid säilitaks oma uudishimu. „Kuni mõtted veel...