Lugemispäevik

2009.aastal Vene Bookeri preemia pälvinud Jelena Tšižova romaani „Naiste aeg“ tegevus leiab aset Leningradis ajal, kui kommunismi jõudmiseni on jäänud 20 aastat. Mis aastatega tegu täpsemalt on, jääb juba lugeja arvata. Tehasetöölisest üksikema Antonina saab toa ühiskorteris, mida jagab kolme vana memmega. Tööl käimise ajaks jääb tütreke Susanna lasteaeda mineku asemel memmekeste vaadata ning kui ema tehases ületunde teeb, saavad memmekestest Susanna tõelised kasvatajad. Jevdokia, Glikeria ja Ariadna on kaotanud oma lähedased ja Susanna annab nendegi elule uue tähenduse. Tüdrukukest kasvatatakse ja õpetatakse hoopis teises vaimus, kui kehtiv riigikord nõukogude inimese kasvatamiselt eeldaks - nii õpibki ema teadmata ristitud Susanna (ristinimega Sofja) muuhulgas tikkimist ja prantsuse keelt.   Kui selgub, et tüdruku ema on suremas ning Sofjat ähvardab sattumine lastekodusse, teevad memmed kõik, et tüdrukukese ning ka enda tulevikku päästa, sest nii palju, kui vajab tüdruk neid...

Ljudmila Ulitskaja „Siiralt teie Šurik” on üle pika aja tõlge vene keelest, mis üsna eestlasele suupäraseks tõlgitud, aitäh Ilona Martsonile. Sisuks 10 aastat ühe sümpaatse noormehe elust: keskkooli lõpp, ülikool, töö. Hea raamat tavalistest inimestest, aga samal ajal ka kultuursetest, nii et ei ühtegi roppu väljendit. Hea kerge lugeda, parajalt arutlusi, tegevust, probleeme tekib ja laheneb, elu voolab. Huvitav keskkond: koolikaaslased, ülikooli sisseastumine, teatri-, raamatukogu-, haridusmaailm. Samas ka defitsiit, hankimine, tutvused. Venelased ja suvilad – daatšakultuur ja vene peod. Aeg: 1970-1980-ndad, nii et palju kaasmäletajaid lugejaskonna hulgas, aga samas on ka sel ajal peal juba mõnus mälestusteloor.  Lootusrikas lõpp, edasimõtlemisvõimalus.

Nõukogude aeg on jäänud juba 25 aasta kaugusele ja sealt on hea julge tagasi vaadata. Marusja Klimova "Siniveri" ja Pavel Sanajevi "Matke mind põrandaliistu taha" toovad elavalt silma ette nõukaaegsed olmeraskused ja tagakiusamise. Poest millegi saamine nõuab kangelaslikkust, kõiki on vaja määrida ja KGB-ga hirmutades annab nii lapsi kui täiskasvanuid nööri peal käima panna. Mõlemas teoses on jutustajaks laps, kellele oleks nagu eriti kiuslikud vanemad sattunud. "Siniveres" on vaheldumisi Marusja ja tema sõbra Pavliku jutustused. Marusjal on pere: isa-ema, vanaema ja vend, Pavlikul on tema geidest tuttavad ja unistus välismaale ilusat elu elama minna. "Ema tavaliselt ei löönud Marusjat, vastupidi, kui isa teda klobis, hakkas ta isaga õiendama, isegi siis, kui oli ise enne Marusja peale kitumas käinud. Selle poolest meenutas ema Marusjale vanaema, kes alati silmakirjalikult tema kaitseks välja astus." Sanajevi raamatu minategelane ...

Tegevus toimub Venemaal Krasnoje külas II maailmasõja alguspäevil. Raamatu peategelane, sõdur Ivan Tšonkin, on kidura välimusega ja lihtsameelne tüüp, kes mõtleb lihtsaid mõtteid. Oma analüüsivõime puudumise tõttu kipub ta sageli tegema tahtmatult nõukogudevastaseid avaldusi juhtides sellega lugejate tähelepanu Nõukogude Venemaa igapäevaelu absurdsustele. Just sellel absurdsusel põhinevadki raamatus leiduvad arvukad küla-, sõjaväe- ja kolhoosielu koomilised episoodid. Mõte, et valdav osa sellest põhineb tõelisel tolleaegsel olustikul, on tegelikult üksjagu masendav – vaesus, joomine, plaanimajandus, pealekaebamine, hirmu all elamine, küüditamised jmt. Parasjagu piisava ajalise distantsi ja vaimuka kirjutamisstiili tõttu võib raamatut siiski tõeliselt naljakaks pidada.  Raamat ilmus esimest korda juba 1969. aastal. Seda arusaadavatel põhjustel muidugi väljaspool Nõukogude Liitu, sest seal sai ta avaldamiskeelu ning oli 1980. aastal sunnitud lausa emigreeruma.   "...

Lääne-Virumaa Keskraamatukogu töötajate hinnangul parimate 2013. aastal ilmunud raamatute esikolmikust saab lugeda siit , aga kuna ilukirjandusest mainiti veel korduvalt ära mitmeid häid raamatuid, siis tuleb nendest eraldi postitus. Mitme inimese poolt märgiti ära Alan Bakeri "Djatlovi kuru" : "Eelmise sajandi kõige müstilisema kadumisloo põhjal on ulmepõneviku kirjutanud briti ajakirjanik Alan Baker ja kelle muu kui ajakirjaniku silmade läbi. 9 noort matkajat kaovad ning leitakse tapetuna ning selgitamatute vigastustega kaugel Uuralites, ainsana jääb ellu matka alguses terviserikke tõttu tagasi pöördunud Juri Judin. Raamatus on paralleelselt mitu lugu- faktidel põhinev matkajate ning hiljem oma kaaslastega sama matka läbinud ajakirjanik Viktor Strugatski lugu. Nii nagu Judingi jääb reisiseltskonnast ainsana ellu Strugatski. Ta viiakse hullumajja, kus psühhiaater Anatoli Baskov peab välja selgitama, kas tegemist on hullu või mõrvariga. Raamatu põhjal on õuduspõnev...

Tuntud ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja on läbi ja lõhki Lasnamäe tüdruk, kelle lapsepõlves ja nooruses 1980.-90. aastatel mängiti Lasnamäe õuedel, poolelijäänud ehitustel ja tühermaadel ohtlikke mänge. Emad tundsid muret ja manitsesid lapsi ettevaatusele. Hirmutunne istus lasnamäelastes sügavalt sees. Hirm röövimise ees, hirm sattuda teisest rahvusest kamba teele, hirm jääda kodakondsuseta. Raamat on üles ehitatud kronoloogiliselt ehk sündmusi kirjeldatakse 1980ndate lõpust tänapäevani ning Viktoria Ladõnskaja on öelnud, et seda raamatut kirjutades otsis ta iseenda kaudu vastuseid sageli kõlavatele küsimustele: miks venelased siia tulid? Miks nad ei ole ära läinud? Kuidas on lood nende eesti keelega? Lisaks vaatleb Viktoria Ladõnskaja Edgar Savisaare populaarsust venelaste seas. Raamatus on prototüüpe ning päris elu ja inimesi. Lisaks enda elule kirjeldab autor mitmeid põimunud elusid – Vladivostokist Eestisse sattunud meremeest, kellest saab kirikuteener; eestlannast loovin...

Tuntud vene humoristi Semen Altovi kogumiku "Sõnamäng" ("Игра слов") on eesti keelde tõlkinud humorist Priit Aimla. Semen Altov sündis 1945. aastal ja elab praegu Peterburis. Humoreske on ta kirjutanud üle kolmekümne aasta ning Venemaal on ta väga tuntud ja armastatud estraadikunstnik ning literaat. Priit Aimla on kirjutanud humoreske, näidendeid, libretosid, laulusõnu; samuti töötas ta palju aastaid tõlkijana huumoriajakirjas "Pikker". "Sõnamäng" on kakskeele: humoreskid on nii venekeelsed kui eestikeelsed, seega saab raamatut hea huumori nautimise kõrval kasutada ka keeleõppeks. Kahjuks segavad hea huumori nautimist ohtrad kirjavead eestikeelses osas (lugesin vaid eestikeelset osa, sest vene keel ei ole mul kuigi tugev), kuigi raamatul on tiitellehe pöördel kenasti korrektor ära mainitud. Soovitab Kaili