Lugemispäevik

Reisiraamatu "Egiptuse eha" I osas on: Kati 2008. aasta lastega mahe-reisi-päevik ja Eha ja Kati Egiptuse-reis jaanuaris 2009. Reisikirja II osas on võetud luubi alla egiptuse naised, lapsed, mehed, usk, turism, pettus, kultuur. Seda raamatut ei saa lugeda nagu tavalist jutukat. Raamatut tuleb seedida. Igal päeval natuke nagu piiblit. Iga reisipäeva vahele on pikitud katkendeid Antiigileksikonist. Austusest Egiptuse araablaste vastu on Kati Murutar selles raamatus ohtrasti ja väestatult Koraani lugenud-kasutanud. Murutar kirjutab: "Tõsi küll, iga inimene ei pea olema raamatuinimene. Vaatamata lugemusele oleme kõik ühesuguste hirmude käes. Loetu söövitub küll alateadvusse, ent läheb ausalt öeldes segamini ja meelest ära. Kes palju on lugenud, teab, millest ma räägin. Ahmid ja talletad, lükkad tagumistesse kihtidesse ja unustad. Uskumatu, aga on nii. Ükskõik, kui puudutav ja huvitav teave on – ikka unustad ta operatiivmälu pinnalt ära, kuhugi lattu." "Ku...

Lunaris, 2009 Sisustussalongi omaniku, 12 aastat joogaga tegelenud Kersti Rea esimene üllitis on imekaunis ja südant soojendav kogumik suvemeenutusi, mis on kirjutatud külmal talveajal igatsusest suvesooja ja päikese järele. See on justkui suvemeditatsioon, mis aitab pikal ja pimedal ajal ellu jääda. Et olla õnnelik, peame elama harmoonilist ja tasakaalus elu. Vahelduseks kiirele tööajale peame leidma võimaluse enese laadimiseks. Autor on otsinud ja leidnud selleks endale maakodu, kus suvisel ajal lõõgastuda ning tunda rõõmu looduse ja elu ilust. Imetlusväärne on tema oskus tähele panna pisidetaile ning lihtsalt ja lakooniliselt luua ehedaid kujutluspilte imelisest Eestimaa suvest ja igapäevastest töödest-tegemistest. Lummavat ja teraapilist teksti täiendavad Aavo Ermeli ainulaadne kujundus ning autori lemmikretseptid. Õnneks on tegelikult nii vähe vaja – tuleb vaid üles leida rõõmuraasukesed, mis meil kõigil meie ümber olemas on: loodus, ilu, kodu, kallid inimesed, pisikesed ...

"Poisi lugu" on Petrone kirjastuse avaraamat sarjast "Lapsepõlvelood". Kreisiraadio, Miljonimäng, Tõehetk ning Kahvel – just nende järgi teatakse Hannest Võrnot, inimestele on ta meelde jäänud kui saatejuht ning väga hea humorist, kuid kui paljud teavad, et ta on käinud Tartus Kunstikoolis või millised olid tema lapsepõlve unistused ning kas elu on läinud nii nagu ta soovis. See elolooraamat ei pajata pikantseid seiku kaasajast, vaid kirjeldab just lapsepõlve. Umbisikuline vorm annab raamatule oma võlu. Õhustik on lihtne ja vaba. Väljavõte Epp Petrone blogist: "Sest muidugi on seal sees ajastu, tema kui kunstniku puhul väljendub see ajastu paljuski visuaalsetes detailides, mida ta jutu käigus mainib, aga samas loob ta ka 70ndate-80ndate õhustiku. Aga ta loob ka elavad usutavad karakterid. Ja ta on olnud isiklik, aga seda väga, kuidas öelda, kirjanduslikul kombel." Rakvere kandi inimesed võiksid seda raamatut lugeda sellepärast, et Hanne...