Lugemispäevik

Raamatu autor, Kathryn Bonella, puutus esimest korda Schapelle Corby juhtumiga kokku Austraalia uudistesaate "60 minutit" produtsendina. Raamatu kirjutamiseks elas Kathryn kümme kuud Balil. Nad veetsid koos pikki tunde Kerobokani külastusalal, vesteldes ja raamatu peatükke viimistledes. Schapelle pidas päevikut ja kirjutas sinna sellest, millest kõnelda oli liiga valus. Raamat on tõsielust. Schapelle Corby läheb Austraaliast, pere ja sõpradega, õe sünnipäevale ja puhkusele Bali saarele. Kuna otselennu piletid olid kõik välja müüdud, pidid nad reisima ümberistumisega Sidneys. Äralennu hommikul nöökis ta veel sõbrannat, Katrinat, et ta oma pagasi lukustas. Schapelle põrgu algab kui ta 2004. aasta 8. oktoobril Ngurah Rai lennujaamas lennukilt maha tuleb ja tollikontrolli läheb. Schapelle jättis tähele panemata hoiatavad märguanded oma lainelaua koti juures. Koti kanderihm oli katki lõigatud ja kaks lukukelku olid keskele veetud kuigi tema tõmbas need alati vasakusse ser...

Kunst, Tallinn, 2010 Lagle Parek alustab oma mälestuste raamatut ridadega: "Mul polnud mitte mõtteski kirjutada raamatut oma elust. Kuid ühel heal päeval tulid kirjastuse "Kunst" inimesed, et kas ma ei tahaks oma eulugu kirja panna. Ja lasksingi ennast nakatada. Minu sisemine rahu oli läinud ja ma jäin nõusse. Ilmselt ilmutas end ka minus peidus olev edevuse paharet. Aasta oli 2007." Tänu sellele saame me osa tema muljeterohkest elust. Raamatus on mälestusi lapsepõlvest, kooliajast, elust patareis, poliitvangide elust väikeses tsoonis, muudatuste ajast Eestis. Raamat lõpeb Lagle Pareki eluga Pirita kloostris. Et elu väikeses tsoonis oleks talutavam leiti väikseid asju, millest rõõmu tunda. Olgu see või kass Njurka. Read raamatust: "Kahtlemata oli väga tähtis elanik meie tsoonis ka kass Njurka, kes oli seal istunud kauem kui meie, ta arvati olevat oma viisteist aastat vana, eluaegne istuja. Njurka oli meil majanduslikult kõige sõltumatum, tal oli ala...

AS Ajalehed ja João Marques, 2010 João Lopes Marques on vabakutseline ajakirjanik ja stsenarist ning teeb koostööd Portugali suuremate meediaväljaannete ja riigitelevisiooniga. Sündinud 1971. aasta augustis Lissabonis. Oma ajakirjanikukarjääri alustas ta 1995. aastal lühiuudistega Põhja-Iirimaast. Kolm aastat tagasi hakkas ta Eesti Ekspressi iganädalasi kolumne kirjutama. Enne Eestisse maandumist 2006. aastal oli Marques maailmarändur, kes reisis ringi Austraaliast Honduraseni, Brasiiliast Indiani, Guinea-Bissaust või Sansibarist rääkimata, kirjutades lugusid Portugali ajakirjadesse elust eri paikades talle omases pehmelt sarkastilis-humoristlikus võtmes. Oma eessõnas João Lopes Marquesi raamatule "Minu ilus eksiil Eestis" kirjutab Askur Alas: "Minu hinnangul on João lood meile vajalikud sellepärast, et nad pakuvad värskendava kõrvaltvaataja pilgu meie väiksele konnatiigile. Tema arutlused on justkui peegel, kust me näeme iseennast ja oma tegemisi - nii nagu m...

Äripäev, 2008 Pikaajalise meeskondade koolitamise kogemusega autorid räägivad lihtsalt ja inimlikult meeskonnatöö olemusest, toovad näiteid erinevatest kriisidest ja annavad juhiseid, mida ühes või teises olukorras ette võtta. Autorite koostöö väga paljude meeskondadega on näidanud, et saavutuste, edu ja õnnelikkuse võtmed on juhi käes. Kuna juhil on oma meeskonnaliikmete üle mõjujõud ehk võim, siis tema emotsionaalsed seisundid mõjutavad tugevalt meeskonda. Autorite tähelepanekul saavutavad tunduvalt paremaid tulemusi need juhid, kes väljendavad oma meeskonnaliikmete suhtes rohkem sooje tundeid ja hoolivust. Enamasti teebki inimesi õnnetuks meeskonnajuhi käitumine – arusaamatu juhtimine ja külmad suhted. Samuti teevad õnnetuks halvad meeskonnasisesed suhted. Kui aga meeskonnas pöörata tähelepanu vaid suhete parandamisele, ei tee see veel inimesi õnnelikuks, pigem vähendab see õnnetust. Tõeliselt õnnelikuks teeb inimesi koosloomine, arenemine, eesmärkide saavutamine ning tunnu...

Pegasus, 2010 Yasmina Khadra (tõlkes roheline jasmiin) on 1955. aastal sündinud Alžeeria kirjaniku Mohammed Moulessehouli kirjanikunimi. Endine Alžeeria sõjaväe ohvitser võttis endale pseudonüümiks oma naise nime, et vältida sõjaväelist tsensuuri. 2001. aastal läks ta erru ja asus elama Prantsusmaale. Tema romaanid räägivad sageli tema sünnimaad laastavast usulisest fanatismist ja võimuvõitlusest, samuti Lääne ja Ida suhetest. See romaan uurib sellist julma kaasaegset nähtust nagu enesetapu-pommitajad. Raamatu peategelane ja loo jutustaja on Araabia päritolu doktor Amin Žaafari, kes on naturalisatsiooni korras saanud Iisraeli kodakondsuse ja töötab Tel-Avivi haiglas kirurgina. Kasvanud üles beduiini perekonna tagasihoidlikes tingimustes, igasuguste eelarvamuste kiuste lõpetanud kõrgkooli kursuse parimana ja saanud tunnustatud ja lugupeetud kirurgiks. Lugu saab alguse terrorirünnakust ühes haigla läheduses olevas restoranis, milles toimunud plahvatuse tagajärjel saab surma ja h...

Tallinn : Tammerraamat, 2010 Sisaldab: Lembit Lauri intervjuu Nikolai Kultasega "Nikolai Kultase elujutustus", mis tehtud Eesti Raadio saatele "Kirjutamata memuaare" 1988. a ja ilmunud raamatuna 1991. a. Nikolai Kultase tütre Kristi Kultas-Ilinsky elujutustuse "Nii nagu see oli", ilmunud algselt inglise keeles. Tallinna esinduskohviku Kultas omaniku Nikolai Kultase ja tema tütre mälestused on ühe perekonna lugu, teekond läbi ränkade ja keeruliste aastate. Nikolai Kultas sündis 1908. a Rakveres, kus tema isa pidas pagari ametit. Õppis Hans Kubu eragümnaasiumis, Tallinna Reaalkoolis, Brno Tehnikaülikoolis Tšehhimaal ja ühe aasta Tartu Ülikoolis, mis jäi aga majanduslikel põhjustel pooleli. 1932.-1936. oli Tartus kohviku, kino ja mitme muu ettevõtte omaniku Johannes Paabo juures ärijuhiks. 1937. a avas aga ise kohviku Tallinnas Vabaduse platsil. Kahjuks, sai ta selle omanik olla lühikest aega. Kohvik natsionaliseeriti nõukogude võimu poolt ja Kul...

Tallinn, 2010 Eesti Draamateatri kauaaegne lavastusala juhataja (aastatel 1981-2005) ja näitleja (1958-1981) Ain Jürisson - mees, kes on mänginud ja lavakujundust ette valmistanud Ilmar Tammuri, Voldemar Panso, Mikk Mikiveri, Mati Undi, Evald Hermaküla, Priit Pedajase, Hendrik Toompere jpt lavastustele, teatrit teinud koos mitme näitlejate- ja teatrikunstnike põlvkonnaga, üle elanud kümme teatrijuhti, hääle andnud sadadele multifilmitegelastele – on kokku pannud ülevaatliku raamatu oma koduteatri ajaloost ja inimestest seal sees. Eessõnas kirjutab autor: "See raamatuke ei pretendeeri absoluutsele ajaloolisele tõele, kuid faktid ja daatumid on võimalikult täpsed. ... Siinne on minu pilt, minu poole sajandi kogemustest vormitud pilt lava pealt ja lava tagant, tegelaste toast ja töökodadest. Kirjutatu ei kujuta endast otseselt Draamateatri ajalugu, kummatigi ei saa sellest mööda, meenutades inimesi, kes seda ajalugu teinud, kelle loomingu mõjuväli ulatub tänasesse päeva ja on ...