Lugemispäevik

Kaasakiskuv ja haarav elulooraamat, mille autoriteks on Slash (kodanikunimega Saul Hudson) koos kunagise Rolling Stone'i ajakirjaniku Anthony Bozzaga. See on lugu ühest maailma parimast kitarristist, tema elu alates lapsepõlvest, tema esimesest bändist Slash Snakepitist, jätkates raju ajaga koos Guns N'Rosesiga kuni Slashi uue bändini Velvet Revolverini. Andeka muusiku elu on kirjeldatud kerge eneseirooniaga, ausalt ja naljakalt. Kuigi selle rock'n'rolli legendi elu on olnud täis probleeme suhetega, narkootikumidega ja kohtuasjadega, on Slash tulnud alati kõigest edukalt välja ja selles raamatus jagab ta oma hullumeelset ja metsikut elu meiega. Soovitab Riina Griffel

Tammerraamat, 2010 Raamat on tõsielust. Saraht kuritarvitati kodus ja ka lastekodus. Peale internatkooli püüab Sarah oma eluga järje peale saada. Ta astub kolledžisse, et saada diplom, mis annab õiguse töötada lasteaias. Elades pärast purunenud suhet ema juures, leiab Sarah ajalehest kuulutuse: "Pakutakse tööd kasvatajale lasteaias välismaal. Võimalik elamispind. telefoni nr" Ema küll ei usaldanud seda tööpakkumist. Sarah oli sel ajal 19. aastane ja tahtis ellu muutust. Ta helistab antud numbril ja saab töökoha Amsterdami. Kohtumine Sallyga toimub Schipholi lennujaamas. "Võib-olla varjutas äkiline kergendustunne teise silmapilkse reaktsiooni, mis mul peast läbi käis: see naine pole mingi lasteaiakasvataja! Taipasin seda esimesest pilgust. Sally kandis väga lühikest ja liibuvat musta seelikut, pika säärega musti nahksaapaid ja pikka musta nahkjopet. Lasteaiakasvatajad nii riides ei käi... See, kuidas ta rääkis - väga kiiresti, nagu oleks ta ülierutatud või väga...

Tallinn : Eesti Ajalehed, 2010 Raamat annab üsnagi põhjaliku ülevaate egiptlaste igapäevaelust, nende traditsioonidest ja harjumustest. See kõik on kirja pandud sügava poolehoiuga selle meile kauge maa inimeste vastu. Raamatu autor näitab, et elu moslemite hulgas ei olegi alati nii troostitu, kui üsna paljudest sellelaadsetest kirjutistest oleme lugenud. Ta ise ütleb raamatu kirjutamise eesmärgi kohta, et see on "lootus, et ühe tavalise inimese elukildude abil muutub meie kõigi ühine maailm ehk veidigi tolerantsemaks, mõistvamaks ning kummutab eelarvamused ja müüdid". Autori sõnul on see "lugu ühe tavalise eesti tüdruku eneseotsinutest ja unistuste täitumisest, igapäevasest elust ja eluliselt olulisest, aga niisamuti on see lugu iga teise keskmise egiptlase, aga ka moslemi... elust". Soovitan lugeda! Aili

Raamatu autor, Kathryn Bonella, puutus esimest korda Schapelle Corby juhtumiga kokku Austraalia uudistesaate "60 minutit" produtsendina. Raamatu kirjutamiseks elas Kathryn kümme kuud Balil. Nad veetsid koos pikki tunde Kerobokani külastusalal, vesteldes ja raamatu peatükke viimistledes. Schapelle pidas päevikut ja kirjutas sinna sellest, millest kõnelda oli liiga valus. Raamat on tõsielust. Schapelle Corby läheb Austraaliast, pere ja sõpradega, õe sünnipäevale ja puhkusele Bali saarele. Kuna otselennu piletid olid kõik välja müüdud, pidid nad reisima ümberistumisega Sidneys. Äralennu hommikul nöökis ta veel sõbrannat, Katrinat, et ta oma pagasi lukustas. Schapelle põrgu algab kui ta 2004. aasta 8. oktoobril Ngurah Rai lennujaamas lennukilt maha tuleb ja tollikontrolli läheb. Schapelle jättis tähele panemata hoiatavad märguanded oma lainelaua koti juures. Koti kanderihm oli katki lõigatud ja kaks lukukelku olid keskele veetud kuigi tema tõmbas need alati vasakusse ser...

Kunst, Tallinn, 2010 Lagle Parek alustab oma mälestuste raamatut ridadega: "Mul polnud mitte mõtteski kirjutada raamatut oma elust. Kuid ühel heal päeval tulid kirjastuse "Kunst" inimesed, et kas ma ei tahaks oma eulugu kirja panna. Ja lasksingi ennast nakatada. Minu sisemine rahu oli läinud ja ma jäin nõusse. Ilmselt ilmutas end ka minus peidus olev edevuse paharet. Aasta oli 2007." Tänu sellele saame me osa tema muljeterohkest elust. Raamatus on mälestusi lapsepõlvest, kooliajast, elust patareis, poliitvangide elust väikeses tsoonis, muudatuste ajast Eestis. Raamat lõpeb Lagle Pareki eluga Pirita kloostris. Et elu väikeses tsoonis oleks talutavam leiti väikseid asju, millest rõõmu tunda. Olgu see või kass Njurka. Read raamatust: "Kahtlemata oli väga tähtis elanik meie tsoonis ka kass Njurka, kes oli seal istunud kauem kui meie, ta arvati olevat oma viisteist aastat vana, eluaegne istuja. Njurka oli meil majanduslikult kõige sõltumatum, tal oli ala...

AS Ajalehed ja João Marques, 2010 João Lopes Marques on vabakutseline ajakirjanik ja stsenarist ning teeb koostööd Portugali suuremate meediaväljaannete ja riigitelevisiooniga. Sündinud 1971. aasta augustis Lissabonis. Oma ajakirjanikukarjääri alustas ta 1995. aastal lühiuudistega Põhja-Iirimaast. Kolm aastat tagasi hakkas ta Eesti Ekspressi iganädalasi kolumne kirjutama. Enne Eestisse maandumist 2006. aastal oli Marques maailmarändur, kes reisis ringi Austraaliast Honduraseni, Brasiiliast Indiani, Guinea-Bissaust või Sansibarist rääkimata, kirjutades lugusid Portugali ajakirjadesse elust eri paikades talle omases pehmelt sarkastilis-humoristlikus võtmes. Oma eessõnas João Lopes Marquesi raamatule "Minu ilus eksiil Eestis" kirjutab Askur Alas: "Minu hinnangul on João lood meile vajalikud sellepärast, et nad pakuvad värskendava kõrvaltvaataja pilgu meie väiksele konnatiigile. Tema arutlused on justkui peegel, kust me näeme iseennast ja oma tegemisi - nii nagu m...

Äripäev, 2008 Pikaajalise meeskondade koolitamise kogemusega autorid räägivad lihtsalt ja inimlikult meeskonnatöö olemusest, toovad näiteid erinevatest kriisidest ja annavad juhiseid, mida ühes või teises olukorras ette võtta. Autorite koostöö väga paljude meeskondadega on näidanud, et saavutuste, edu ja õnnelikkuse võtmed on juhi käes. Kuna juhil on oma meeskonnaliikmete üle mõjujõud ehk võim, siis tema emotsionaalsed seisundid mõjutavad tugevalt meeskonda. Autorite tähelepanekul saavutavad tunduvalt paremaid tulemusi need juhid, kes väljendavad oma meeskonnaliikmete suhtes rohkem sooje tundeid ja hoolivust. Enamasti teebki inimesi õnnetuks meeskonnajuhi käitumine – arusaamatu juhtimine ja külmad suhted. Samuti teevad õnnetuks halvad meeskonnasisesed suhted. Kui aga meeskonnas pöörata tähelepanu vaid suhete parandamisele, ei tee see veel inimesi õnnelikuks, pigem vähendab see õnnetust. Tõeliselt õnnelikuks teeb inimesi koosloomine, arenemine, eesmärkide saavutamine ning tunnu...