Otse põhisisu juurde

Postitused

Paula McLain "Pariisi abikaasa"

Ernest Hemingway nime ilmselt kellelegi tutvustama ei pea: ka Nobeli kirjanduspreemia pälvinud väga värvika elulooga kirjanik ja tema looming on paljudele tuttav. Meeldib ju eestlastelegi väita, justkui oleks Hemingway kirjutanud, et igas maailma sadamas võib kohata vähemalt üht eestlast (mida kirjanik tegelikult kirjutanud on, saab lugeda aga siit ). Hadley Richardson ja Ernest Hemingway "Pariisi abikaasa" peategelane on Hadley Richardson, kes kohtub kahekümne kaheksa aastaselt Chicagos endast kaheks aastat noorema Ernest Hemingwayga ning armub, sest teda võluvad mehe energia ja kirglik tahe kirjanikuks saada. Nad abielluvad ja lähevad elama Pariisi, kus tol ajal elab väga palju silmapaistvaid kunsti- ja kirjandustegelasi. Pariis on just selline, nagu seda on Hemingway kirjeldanud raamatus "Pidu sinus eneses", ainult et nüüd vaadeldakse seda tema naise silmadega. Õhtud kirjanike ja kunstnikega, säravad vestlused, purjutamine ja üldine õhkkond polnud kindla...

Alfonso Signorini "Maria Callas: liiga uhke, liiga õrn"

Maria Callas sündis 1923. aastal Ameerikas. Tema ema Litsa ei armastanud teda, kuna ta oli lapsena paks ja inetu. Maria armastus isa vastu oli aga piiritu ja ka isa hellitas teda. 6-aastaselt, seistes lahtise akna all, laulab ta oma armast laulukest "Una paloma blabca".Seda kuulevad ta ema ja õde. "Tema vastas olid vaid kaks puurivat silmapaari - ema ahned ja teenimisvõimalust märganud silmad ning õe Jackie kadedust ja kibestumist tulvil pilk.Alates sellest päevast, just sellest hetkest, muutus Maria elu igaveseks. Iial enam ei olnud midagi ta elus endine." Maria pidi hakkama muusikat õppima. Raha oli aga vähe et lauluõpetajale maksta. Ühel päeval tõi ema turult puuri kolme kanaarilinnuga - nendest said Maria lauluõpetajad. Kui Maria oli 14-aastane kolis ta koos ema ja õega tagasi Kreekasse. Maha jäi Maria kallis isa, kes kinkis talle pitsist taskurätiku, millest Maria kuni elu lõpuni ei lahkunud. Kreeka elu oli raske. Maria pidi hakkama laulmisega pereko...

Laine Tangsoo, Jaan Tangsoo "Tagasi koju"

Raamatu tegevus antakse edasi inimese ja koera pilgu läbi. Teos räägib koerast, kelle pärijad pärast omaniku surma liivakarjääri maha jätsid ja kes kodu otsides kirjanikepaari suvemajja sattus. Kas hülgamine ongi uus trend soovimatutest loomadest lahtisaamiseks? Loo aluseks on tõeliselt aset leidnud sündmused. Koera mõtted: "Ma jäin sinna vanasse ja mahajäetud kruusakarjääri pikaks ajaks. Ma ei osanud kusagile minna ja nii olingi ma seal nii selle päeva, mil mind sinna viidi, kui ka järgneva öö. Ning peaaegu ka kogu järgmise päeva hommikupooliku. Ma ei julgenud sealt ära minna, sest minus oli väike lootus, et ehk mõtlevad inimesed ümber ja tulevad siiski tagasi. Selleks et mind auto peale võtta ja tagasi koju viia. Sinna, kus ma olin elanud terve oma elu." Järgnev sündmustik antakse edasi inimese pilgu läbi: Võõras koer hulkus talu ümber ja ei tahtnud ära minna. Oli näha, et koer oli näljas. Enne kui pererahvas otsustas koera omale jätta, proovis ta omanikke otsida ...

Guillaume Musso "Ingli kutse"

Romaan, mis algselt tundub romantilise komöödiana kuid millest peagi saab täismõõduline triller. Mees, naine ja kaks mobiiltelefoni - sellest saab alguse põnev ja ootamatute käänakutega lugu. Raamat algab mõtisklusega, millist rolli mängivad mobiiltelefonid meie elus ja kui palju nad meie elu määravad. Eriti veel siis, kui sinna sisse on salvestatud palju isiklikku ja vahest ka saatuslikku informatsiooni ning kui see satub võõrastesse kätesse. Kõik algab New Yorgi Kennedy lennuvälja söögikohas, mille ootesaalis põrkavad kokku mees ja naine. Laialipillatud isiklikud asjad, veidi karjumist üksteise peale, ja siis läheb kumbki oma suunas. Nad pole kunagi varem kohtunud ja poleks ka pidanud kunagi uuesti kohtuma. Korjates kokku oma põrandale pillatud asju, läksid nende mobiiltelefonid vahetusse. Seda viga märgates olid nad teineteisest juba 10 000 kilomeetri kaugusel: Madelaine on Pariisis lilleseadja ja Jonathan peab San Franciscos restorani. Ei lähe kaua aega kui nad annavad järele k...

Mait Vaik "Kõigil on alati õigus"

Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head... Neid ridu lugedes meenub paljudele kindlasti midagi. Nagu ka neid:   Ammu tahaks magada. Öö ei lase magada. Pimeduse kardinad küll tõmmatud on ette... Või neid: Isa tuli koju – isa käed on külmad. Isa tuli koju – isa ja ta hing. Isa tuli koju – ja ta kurvad silmad. Isa tuli koju – ja ta suitsuving... Üks, mis kindlasti nende sõnade taustal peas helisema hakkab, on üks tuttav viisijupike. Ja kõigil neil on sama autor – Mait Vaik. "Kõigil on alati õigus" on Mait Vaigu esmakogu, mis sisaldab luuletusi aastaist 1988-2012. "Vennaskonna, Sõpruse Puiestee ja teiste klassikute austajad ei tohi Vaigu raamatust mööda vaadata. Raamatus avaldatud tekste on bändidest kasutanud Metro Luminal, Vennaskond, Kosmikud, The Tuberkuloited, Unenäopüüdjad ja Sõpruse Puiestee. Kuidas eristada lauluteksti ja luuletust, ei tasu siinkohal lahkama hakata. Igatahes on Vaik juba ammu enne oma raamatu ilmumist olnud autor, kel...

Irène Némirovsky "Prantsuse süit"

Juudi päritolu prantsuse kirjandusklassiku Irène Némirovsky "Prantsuse süit" on üks esimesi ilukirjanduslikke teoseid Teisest maailmasõjast. Tähelepanuväärne ei ole aga mitte ainult raamat, vaid ka autori elukäik ning traagiline saatus. 11. veebruaril 1903 Kiievis pankuri perre sündinud Irène Némirovsky oli lapsepõlves õnnetu laps, otsides pelgupaika kirjandusest. Ta hakkas kirjutama juba neljateistkümneaastaselt, leides kirjutamisest lohutust üksindusele. Pärast kolimist Kiievist Petrogradi ning seejärel Moskvasse, saabus tema perekond 1919. aastal Pariisi, kus ta ka abiellub ning saab kaks last. Hoolimata oma tuntusest (1929. aastal ilmunud "David Golder" toob talle kiiresti kuulsuse) ning usuvahetusest ei õnnestu Irène Némirovskyl saada Prantsuse kodakondsust ning vahetult enne Teise maailmasõja puhkemist 1939. aasta 1. septembril põgenes ta koos abikaasa ning tütardega Pariisist külasse nimega Issy-l’Évêque. Issy-l’Évêques kirjutas Némirovsky "Pran...

Hanna Miller "100 põhjust minna Belgiasse. Mitte ainult šokolaadist"

"Ärge imestage, see on Belgia!" - Sellist lauset kuulis raamatu autor kohe mitmel korral pärast Belgiasse saabumist, pealegi kohalikke endi käest. Belglast kui rahvust pole üldse olemas - on Belgia kodanikud, keda nimetatakse belglasteks ja kodumaaarmastus, mis väljendub kleebistes autodel "Ära puutu minu maad!". See riik suudab ka üle aasta ilma valitsuseta rahulikult toimida. Siin räägitakse kõikmõeldavaid keeli ja kogu selles keelte virvarris peab teadma, et igal kohal, ka tänavatel, on kaks, kui mitte kolm eri versiooni. Ei saa mainimata jätta ka üht autorit eriti jahmatanud nähtust - meeste pissuaarid keset kõnniteed ja lageda taeva all. Brugges on selline otse kiriku sissepääsu kõrval. Need on mõned paljudest veidrustest. On uskumatu, kui palju maailmakuulsusi ja leiutisi on pärit sellelt väikeselt maalt. Näiteks rulluiskude leiutamist seostatakse belglase Merlini nimega. Ja kes meist ei teaks Georges Simenoni loodud detektiivi Maigret, kes on ju ...