Lugemispäevik

Romaani tegevus toimub Põhja-Carolinas möödunud sajandi kuuekümnendatel aastatel. Noor naine Luce asub elama lagunevasse mägihotelli kaasas rängad läbielamised oma lapsepõlvest ja noorusest. Ta hakkab hoolitsema kahe väikese lapse - oma tapetud õe laste eest. Esialgu tundub, et võimatu on nendega hakkama saada, sest lapsed ei suhtle üldse ja muudkui mängivad tulega ja põletavad maju. Õe tapja ei saanud karistada, kuna tunnistajaid ei olnud ja tema süüd ei suudetudki tõestada. Tõsi küll - tunnistajateks olid väikesed lapsed, kes olid aga kaotanud kõnevõime ja keda oli tapja ilmselt ka ahistanud. Saatuse tahtel ristuvad nende teed jälle. Õe tapja Bud leiab Luce, kes elab nüüd alalises hirmus. Ootamatult ilmub aga ta ellu ka midagi positiivset - mees, kes on valmis talle turvatunnet pakkuma. Luce on algul tõrjuv, kuid sulab tasapisi ja hakkab meest usaldama. Need on romaani kõige lüürilisemad ja positiivsemad leheküljed. Ümbruskonnas sõidab ringi narkomaanist politseinik Lit, ...

Kellel veel silma/kõrvu pole jäänud, siis hea meel on teada anda, et Andrus Kivirähkilt uus raamat – seekord jutukogu – ilmunud on. Küsivad ju lugejad raamatukogutöötajatelt ikka lugemissoovitusi ning tihtipeale millegipärast peljatakse eesti kirjandust – selleks aga põhjust pole, sest tegu on ladusa ning igati väärt lugemisega. Raamatu avalugu jutustab sel aastal saja aastaseks saanud Oskar Lutsu „Kevade“ tegelastest, õigemini on tähelepanu keskmes üks poistest – Kärd. Ah et Kärdi nimi ei meenugi? Meelde tulevad hoopis Toots ja Kiir, Arno ja Teele? Just seetõttu kannatab ka Kärd, sest teised mitte ainult ei märka teda, nad ka ei tunne teda ära ning see viib Kärdi lausa enesetapumõteteni.. Päris mitme loo aluseks on tuntud muinasjutt, näiteks kohtab raamatus Lumekuningannat, Buratinot ja kolme põrsakest. Siiski pole need muinasjuttude ümberjutustused, pigem on tegu tuntud tegelaste edasiste tegemistega: kas olete mõelnud, mis sai siis, kui hunt kolme põrsakese loos patta kukkun...

Willem Elsschot ühe tuntuima hollandi-flaami keeleruumi kirjaniku Alfons Josef De Ridderi (1882-1960) kirjanikunimi. Esmakordselt 1933. aastal ilmunud humoorikas lühiromaan "Juust" on lugu sellest, kuidas keskealine ametnik Frans Laarmans saab võimaluse hakata tegelema juustumüügiga. Ta saab kakskümmend tonni Edam juustu, et seda siis Belgias ja Luksemburgis edasi müüma hakata. Esile kerkivad erinevad probleemid ja olukorrad, mida ta lahendama peab hakkama, samal ajal, kui juust seisab laos hoiul. On vaja sisustada kontor ja leida müügiagendid. Samas tuleb juustuäriga tegeleda varjatult, kuna asutuses, kus Laarmans tegelikult tööl on, arvatakse, et ta on haige ja ei saa seetõttu tööl käia. Paraku ei lähe aga kõik nii libedalt, nagu ta planeerinud ja lootnud oli. Kuigi "Juust" on esmakordselt ilmunud pea 80 aasta tagasi, on seda ka tänapäeval huvitav lugeda ning see on flaami kirjanduse üks populaarsemaid teoseid tänini. Soovitab Kaie

Serge Brussolo "Talvehirmud" on ilmunud Eesti Raamatu Mirabilia sarjas. Siiski pole tegemist päris tüüpilise laip- juurdlus kriminulliga. Mis aga ei tähenda, et pinged poleks üleval ja seda pea kogu tegevuse jooksul. Peategelaseks on 12-aastane Julien, kes peale viite pansionis veedetud aastat naaseb tagasi oma koju koos emaga, keda ta pole kõik need aastad näinud. Vahepeal alanud II maailmasõda on kõigi elud aga segi paisanud ja endine uhke häärber, kust poiss koos emaga enne sõda lahkus, pole kaugeltki enam sama koht. Läheduses varitsev oht miinivälja ja häärberi pööningul uinunud pommi näol muutub üha tähtsusetumaks küsimuste kõrval nagu: miks lahkus tema ema omal ajal kodust, mida ta kõik need aastad tegi, mis osa oli selles kõiges vahepeal väidetavalt enesetapu sooritanud vanaisal, salapärastel asjaoludel õnnetult hukka saanud isal. Naabripoisi kahemõttelised vihjed ja metsas elava ühekäelise skulptori mälestused ainult suurendavad kahtlusi ja mõistatuste sasipund...

Eesti reisikirjade elav klassik Olev Remsu sõidab jalgrattaga mööda Müncheni tänavaid, pedaalib läbi ajaloo ja kohtub paljude värvikate tegelastega,, teise hulfas Hitleri ja Dostojevskiga.  Isari jõe orus asuv München on suuruselt Saksamaa kolmas linn. Ta on natsionaalsotsialismi sünnilinn ja Hitleri lemmiklinn. Paradoks, et läbikukkunud kunstnik Hitler ristis Müncheni ka Saksa kunstipealinnaks. Remsul on Münchenis kaasas Rainer Sarneti film Dostojevski "Idioot", mida ta vaatab ja arvustust kirjutab. Dostojevski alustas "Idioodi" kirjutamist Saksamaal ja lõpetas Itaalias.  Dostojevski oskas saksa keelt, ta õppis seda ohvitseride koolis ja hiljem tõlkis vene keelde maailmakirjanduse tähtteoseid.Hitler ei osanud ühtegi keelt peale saksa keele. Nooruses tegeles ta kunstiga, laiskles ja kulutas parasiidina ema ja tädide raha. Kuigi Hitler ja Dostojevski (1821-1881) elasid erineval ajal, leiab Remsu paralleele ja ühiseid jooni Hitleril ja tema kaasaegsetel nin...

Ernest Hemingway nime ilmselt kellelegi tutvustama ei pea: ka Nobeli kirjanduspreemia pälvinud väga värvika elulooga kirjanik ja tema looming on paljudele tuttav. Meeldib ju eestlastelegi väita, justkui oleks Hemingway kirjutanud, et igas maailma sadamas võib kohata vähemalt üht eestlast (mida kirjanik tegelikult kirjutanud on, saab lugeda aga siit ). Hadley Richardson ja Ernest Hemingway "Pariisi abikaasa" peategelane on Hadley Richardson, kes kohtub kahekümne kaheksa aastaselt Chicagos endast kaheks aastat noorema Ernest Hemingwayga ning armub, sest teda võluvad mehe energia ja kirglik tahe kirjanikuks saada. Nad abielluvad ja lähevad elama Pariisi, kus tol ajal elab väga palju silmapaistvaid kunsti- ja kirjandustegelasi. Pariis on just selline, nagu seda on Hemingway kirjeldanud raamatus "Pidu sinus eneses", ainult et nüüd vaadeldakse seda tema naise silmadega. Õhtud kirjanike ja kunstnikega, säravad vestlused, purjutamine ja üldine õhkkond polnud kindla...

Maria Callas sündis 1923. aastal Ameerikas. Tema ema Litsa ei armastanud teda, kuna ta oli lapsena paks ja inetu. Maria armastus isa vastu oli aga piiritu ja ka isa hellitas teda. 6-aastaselt, seistes lahtise akna all, laulab ta oma armast laulukest "Una paloma blabca".Seda kuulevad ta ema ja õde. "Tema vastas olid vaid kaks puurivat silmapaari - ema ahned ja teenimisvõimalust märganud silmad ning õe Jackie kadedust ja kibestumist tulvil pilk.Alates sellest päevast, just sellest hetkest, muutus Maria elu igaveseks. Iial enam ei olnud midagi ta elus endine." Maria pidi hakkama muusikat õppima. Raha oli aga vähe et lauluõpetajale maksta. Ühel päeval tõi ema turult puuri kolme kanaarilinnuga - nendest said Maria lauluõpetajad. Kui Maria oli 14-aastane kolis ta koos ema ja õega tagasi Kreekasse. Maha jäi Maria kallis isa, kes kinkis talle pitsist taskurätiku, millest Maria kuni elu lõpuni ei lahkunud. Kreeka elu oli raske. Maria pidi hakkama laulmisega pereko...