Lugemispäevik

Juhtlausega "Pärijata pole pärandit" on 2013. aasta kuulutatud kultuuripärandi aastaks. Et kõik moodsas ajas kaotsi ei läheks, on oluline ka rahvameditsiini alast pärimust koguda. Marju Kõivupuu järjekordne raamat aitab meil teaduslikust ainest osa saada haaravalt ja arusaadavalt. Rahvameditsiin on osa rahvakultuurist, mida autor vaatlebki kultuuriloolase pilguga. Raamat annab teada esiemade suhtumisest tervendamisse ja tervendajatesse, haigustesse ja tervisesse. Nooremad inimesed kõik võib-olla ei teagi, mis on soontetasumine, aadrilaskmine, lendva ja luupainaja. Rahvameditsiinist pärit konkreetsed soovitused mõne häda vastu tunduvad kohati veidrad, aga autor rõhutab, et oluline osa tervenemises on uskumisel ja heal sõnal. Raamat ei ole praktiline käsiraamat, kust leida nõu ja abi mõne konkreetse haiguse ravimiseks, aga autor loodab, et raamat on lugejale huvitavaks ja mõtlemapanevaks teejuhiks rahvapärase meditsiini maailma. Kuidas inimesed on läbi aegade oma tervise...

Taas on välja antud Oscari filmiauhinnad ja laureaatide ning nominentide seas on ka mõni film, mis põhineb raamatul. "Pii elu" ("Life of Pi") valiti parimaks neljas kategoorias: parim operaatoritöö, lavastaja, filmimuusika, eriefektid. Veel oli "Pii elu" parima filmi, montaaži, filmilaulu, heli ja helimontaaži, kunstnikutöö ning mugandatud stsenaariumi nominent. Yann Martel i raamat räägib 16-aastasest Piist, kelle perekond otsustab tema perekond koos loomaaialoomadega emigreeruda Jaapani kaubalaeva pardal Indiast Põhja-Ameerikasse. Paraku läheb laev põhja ning Pii leiab end päästepaadist koos bengali tiigriga. 2002. aastal sai kirjanik "Pii elu" eest ka Bookeri auhinna. Eesti keeles ilmus "Pii elu" esmakordselt aastal 2005, teine trükk aastal 2012. Parima naiskõrvalosa, parima grimmi ja helitöö kategooriates osutus parimaks Victor Hugo kuulsaimal romaanil põhinev film "Hüljatud" ("Les Misérables"). L...

Sulev Olli luuleraamat käib läbi meie rahvakalendri tähtpäevad, ehk nagu autor ise ütleb: "Võtsin rahvakalendrist mõned tähtpäevad ja kirjutasin neist luuletused. Need said otsekui päevakohvri sangad, millest hea kinni haarata, et kandam koju viia" . Raamatus on nii lõbusat mõtte- kui sõnamängu: Mina ei tea tuhkapäevast Üldse mitte tuhkagi. Kaduda ta oleks võinud Nagu tina tuhkagi Vanarahvale omast tarkust: Kui sa omaenda vagu Kündnud oled omajagu, Tulevad ka teised jaole… Hingeminevalt ilusaid võrdlusi ja kujundeid:   Hüüan sind aastalind, Lenda ja loo Meie ööd kõik päevade sillaks! Lisaks mõnusale lugemisele leiab sealt kindla peale mõne sobiva luuletuse tähtpäevaks sõbrale, kolleegile, muidu tublile inimesele ja muidugi ka oluliseks päevaks meie rahvakalendri aastaringis :) Kiigun läbi suveõhtu, Kiigun läbi päeva. Kõrgele kes kiiguvad, Need kaugele sealt näevad. Urmas Viigi poolt kaunilt kujundatud raamatu andis välja Tea kirjastus. Soovitab Lea

Meri ja kuked: S/Y Nordea ilmareis 2. oktoober 2010 - 17. juuni 2012 "Go reisiraamatute" sarjas nägi ilmavalgust Marko Matvere reisipäevik "Meri ja kuked", mis on humoorikas ja otsekohene jutustus katamaraan Nordea ümbermaailmareisist. Raamat koosneb reisil kogunenud muljetest ning fotodest, kuid raamatust leiab ka Marko enda joonistusi. Miks meri ja miks kuked? Seda saab teada reisipäevikut lugedes. Ümbermaailmapurjetaja Tiit Pruuli kirjutab raamatu saamisloost tagakaanel: "Küsisin Markolt, kui ta seda raamatut kokku panema hakkas, et kas ta tahab kirjutada asjadest nii, nagu need merel päriselt olid, või tahab kunsti teha. Marko ajas silmad punni, ütles "Mine põrgu!" ja naeris siis kõva häälega. Ja selline see Nordea reisi kokkuvõte nüüd ongi – aus, otsekohene ja lõbus! Kes merel käinud, neile ujub siit vastu palju tuttavat. Need, kes lihtsalt armastavad kaugeid maid ja ookeane, saavad tuttavaks paljude põnevate paikade ja inimestega."...

Tegemist on ilukirjanduseks kirjutatud dokumentaalromaaniga. 1939. aasta külmal veebruari hommikul seisab Viini raudteejaamas kuuskümmend last. Nad viiakse äkitselt tekkinud juudikarantiinist Viinis välja, natside tagakiusamise eest Rootsi, vabadusse. Nende hulgas on kolmeteistaastane Otto Ullman, Josefi ja Elise ainuke laps. Vanemad lootsid oma plaanide kohaselt ka emigreeruda ning poisi siis taas endi juurde võtta. Vanemad püüavad natslikus Viinis ellu jääda ja otsustavad pojale iga päev kirjutada, kuni pere taas kohtub... Kuid läheb ikka nii nagu enamuse juutidega Teise maailmasõja ajal. Raamat põhineb autentsetel kirjadel, mille Otto Ullmanni "juutidest vanemad" "ajutiselt" Rootsi saadetud pojale Teise maailmasõja ajal kirjutavad. Kuna alles on ainult vanemate kirjad Ottole, võib autor vaid aimata, mida kirjutas poeg vanematele, olles täiesti üksi võõral maal võõra rahva hulgas. Läbi erinevate kannatuste jõuab Otto sõja lõpuaastatel Ingvar Kampradi ko...

Raamat algab süütust poismeesteõhtunaljast. Sõbrad matavad peigmehe elusalt maha, et maksta talle kätte nendele korraldatud vempude eest. Kaasas on tal vaid taskulamp, ajakiri, pudel viskit, mobiiltelefon (millel levi puudub) ja raadiosaatja. Plaan on jätta ta sinna paariks tunniks, kuid siis saavad sõbrad ise autoõnnetuses surma... Pulmadeni on jäänud kolm päeva. Juhtumit hakkab uurima komissar Roy Grace. Pinget jätkub raamatu algusest lõpuni, paljastatakse saladusi ja tuleb välja, et kõik on veelgi keerulisem kui algul paistab. Tegemist on komissar Roy Grace sarja esimese raamatuga, tegevus toimub Inglismaal Brightonis. Kriminaalromaanide austajaile soovitan soojalt! Soovitab Kaie

Eesti poisid vene soldatina Kuubas Tallinn, 2012 Vähesed teavad, et Kuuba kriisis ja aastaid hiljemgi osales seal sotsialismi kaitsel ka Nõukogude armees ajateenistuses olnud eesti poisse. Need poisid on täna 65-70 aastased isad ja vanaisad, paljusid pole enam kahjuks meie seas. Need mehed ei ole kangelased, neil ei olnud valikut! Nad toimetati Kuubale kriisi algul 1962. aastal salaja kaubalaevade trümmides koos sõjatehnikaga ja hiljem „turistidena“ reisilaevadega. Eestlaste osakaal kogu armeest seal oli küll väike, aga ikkagi! Viimased 500 Vene sõdurit lahkusid Kuubalt 1993. aasta suvel. Raamatu esimese osas "Soldati päevaraamat 1964-1967" on kirjutatud sõjaväes peetud päevikute põhjal. Toots Normann meenutab oma Kuuba-saaga algust: "Ühel septembri päeval viidi mind Kaliningradis riidelattu, anti ise valida parajad erariided – kõik, mis vaja: pesu, särgid, ülikond, mantel, kingad, barett jne. Imestus oli suur. Mis toimuma hakkab? Minu teada Usbekis on ikka lõun...