Lugemispäevik

Raamatu "Kas süda on ümmargune?" 2. osas jutustab Epp Petrone ajast, mil ta töötas Eesti, Läti ja Leedu ühise telesarja "Robinson" toimetajana Malaisias väikesel saarel. Vahele on pikitud tekstid üheksa aastat hilisemast ajast, kui autor, tema mees ja kaks last on läinud samale saarele puhkama. Raamat algab küsimusega "Miks me murrame truudust" ja see küsimus saabki läbivaks terves raamatus. Põnev on lugeda autori tundeid ja mõtteid nii üheksa aastat tagasi, kui ta oli abielus, kuid lasteta ning hiljem, kui on teist korda abiellunud ning saanud emaks. Samuti on väga huvitav lugeda telesarja tootmise telgitagusest- kuidas valitakse osatäitjaid, kuidas üritatakse tekitada intriige ja konflikte osalejate vahel. Kõik ikka selleks, et vaatajal põnevam oleks. Baltikumiga samal ajal filmiti ka Norra "Robinsone", seega oli produktsioonisaarel (kus elavad režissöörid, toimetajad, saatejuhid ja muu tootmistiim) koos üsna kirju ja rahvusvaheline selt...

Lugu saab alguse ühest pärandusest. Christoph Scheerberg jätab peale surma oma ajakirjanikust naabrile kirjutuslaua koos märkmetega. Ajakirjanik avastab sealt ühe Teise maailmasõja keerises toimunud kirgliku armastusloo. Christoph on baltisakslane ning on elanud oma esimesed kümme aastat Eestis. Soovides tutvuda oma esiisade juurtega, külastab ta 1938. aasta suvel Eestis elavat tädi. Noormees kutsutakse külla Hiiumaale, kus ta kohtub ilusa ja salapärase eesti tütarlapse Anuga. Saare imeilusa looduse ja idülli keskel tärkab viimase rahusuve ajal nende vahel suur armastus. "Neil päevil avastasin Hiiumaa erakordsuse. Ma ei armastanud mitte ainult seda ainukordset tüdrukut, mulle avanes inimtühjade randade ilu, kaldaäärste põhjamaine kasinus. Siinne loodus näis uhkustavat sellega, et võttis inimesi enda poole, kasutamata pillavaid lõunamaiseid värvitoone." Christoph peab aga varsti koju Saksamaale sõitma ja jätkama oma arstiõpinguid. Noored loodavad kohtuda järgmisel su...

"Ehkki Juhan oli väga õrnatundeline ja närviline, et ma vahel temaga nagu lapsega pidin ümber käima, tuli teda tihti parandada tema esimeste kirjanduslike katsete pärast, nii et ta kurva ja mossis näoga minust eemaldus." Nii kirjutab Jakob Liiv oma 1936. a välja antud mälestuste raamatus oma nooremast vennast. Jakob Liiva kirjanduslik pärand ei ole vast nii kaalukas, kui Juhani oma, kuid Rakvere ja eriti Väike-Maarja kandi kultuuriloos on tema panust raske alahinnata. Mistõttu võib ka tema mälestusteraamatut lugeda nagu ajaloo õpikut, mis selle kandi elust-olust ja eriti haridus- ja kultuuriloost väga hea ettekujutuse annab. Oma perekonna lugu teab Jakob jutustada peale Põhjasõja aegsest ajast peale ning kogu helge lapsepõlve lugu koos sellega kaasnevate põnevate seikadega perekonna elust on raamatus kenasti kirjas. Samuti nagu tema kooliõpetajaks saamise lugugi. Tulles jõukast ja eesrindlikust Lõuna-Eestist, hämmastas Liiva siinse Tallinna ümbruse elu mahajäämus...

Tuntud ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja on läbi ja lõhki Lasnamäe tüdruk, kelle lapsepõlves ja nooruses 1980.-90. aastatel mängiti Lasnamäe õuedel, poolelijäänud ehitustel ja tühermaadel ohtlikke mänge. Emad tundsid muret ja manitsesid lapsi ettevaatusele. Hirmutunne istus lasnamäelastes sügavalt sees. Hirm röövimise ees, hirm sattuda teisest rahvusest kamba teele, hirm jääda kodakondsuseta. Raamat on üles ehitatud kronoloogiliselt ehk sündmusi kirjeldatakse 1980ndate lõpust tänapäevani ning Viktoria Ladõnskaja on öelnud, et seda raamatut kirjutades otsis ta iseenda kaudu vastuseid sageli kõlavatele küsimustele: miks venelased siia tulid? Miks nad ei ole ära läinud? Kuidas on lood nende eesti keelega? Lisaks vaatleb Viktoria Ladõnskaja Edgar Savisaare populaarsust venelaste seas. Raamatus on prototüüpe ning päris elu ja inimesi. Lisaks enda elule kirjeldab autor mitmeid põimunud elusid – Vladivostokist Eestisse sattunud meremeest, kellest saab kirikuteener; eestlannast loovin...

Juhtlausega "Pärijata pole pärandit" on 2013. aasta kuulutatud kultuuripärandi aastaks. Et kõik moodsas ajas kaotsi ei läheks, on oluline ka rahvameditsiini alast pärimust koguda. Marju Kõivupuu järjekordne raamat aitab meil teaduslikust ainest osa saada haaravalt ja arusaadavalt. Rahvameditsiin on osa rahvakultuurist, mida autor vaatlebki kultuuriloolase pilguga. Raamat annab teada esiemade suhtumisest tervendamisse ja tervendajatesse, haigustesse ja tervisesse. Nooremad inimesed kõik võib-olla ei teagi, mis on soontetasumine, aadrilaskmine, lendva ja luupainaja. Rahvameditsiinist pärit konkreetsed soovitused mõne häda vastu tunduvad kohati veidrad, aga autor rõhutab, et oluline osa tervenemises on uskumisel ja heal sõnal. Raamat ei ole praktiline käsiraamat, kust leida nõu ja abi mõne konkreetse haiguse ravimiseks, aga autor loodab, et raamat on lugejale huvitavaks ja mõtlemapanevaks teejuhiks rahvapärase meditsiini maailma. Kuidas inimesed on läbi aegade oma tervise...

Taas on välja antud Oscari filmiauhinnad ja laureaatide ning nominentide seas on ka mõni film, mis põhineb raamatul. "Pii elu" ("Life of Pi") valiti parimaks neljas kategoorias: parim operaatoritöö, lavastaja, filmimuusika, eriefektid. Veel oli "Pii elu" parima filmi, montaaži, filmilaulu, heli ja helimontaaži, kunstnikutöö ning mugandatud stsenaariumi nominent. Yann Martel i raamat räägib 16-aastasest Piist, kelle perekond otsustab tema perekond koos loomaaialoomadega emigreeruda Jaapani kaubalaeva pardal Indiast Põhja-Ameerikasse. Paraku läheb laev põhja ning Pii leiab end päästepaadist koos bengali tiigriga. 2002. aastal sai kirjanik "Pii elu" eest ka Bookeri auhinna. Eesti keeles ilmus "Pii elu" esmakordselt aastal 2005, teine trükk aastal 2012. Parima naiskõrvalosa, parima grimmi ja helitöö kategooriates osutus parimaks Victor Hugo kuulsaimal romaanil põhinev film "Hüljatud" ("Les Misérables"). L...

Sulev Olli luuleraamat käib läbi meie rahvakalendri tähtpäevad, ehk nagu autor ise ütleb: "Võtsin rahvakalendrist mõned tähtpäevad ja kirjutasin neist luuletused. Need said otsekui päevakohvri sangad, millest hea kinni haarata, et kandam koju viia" . Raamatus on nii lõbusat mõtte- kui sõnamängu: Mina ei tea tuhkapäevast Üldse mitte tuhkagi. Kaduda ta oleks võinud Nagu tina tuhkagi Vanarahvale omast tarkust: Kui sa omaenda vagu Kündnud oled omajagu, Tulevad ka teised jaole… Hingeminevalt ilusaid võrdlusi ja kujundeid:   Hüüan sind aastalind, Lenda ja loo Meie ööd kõik päevade sillaks! Lisaks mõnusale lugemisele leiab sealt kindla peale mõne sobiva luuletuse tähtpäevaks sõbrale, kolleegile, muidu tublile inimesele ja muidugi ka oluliseks päevaks meie rahvakalendri aastaringis :) Kiigun läbi suveõhtu, Kiigun läbi päeva. Kõrgele kes kiiguvad, Need kaugele sealt näevad. Urmas Viigi poolt kaunilt kujundatud raamatu andis välja Tea kirjastus. Soovitab Lea