Lugemispäevik

Poolatarist maali- ja skulptuurikunstniku Irena Baruch Wiley (1906–1972) elusaatus oli kirju ja huvitav. Kohtunud 1930. aastal Varssavis Ameerika diplomaadi John Cooper Wileyga (1893–1967) ning abielludes temaga neli aastat hiljem, sattus Irene mehe ameti tõttu maailma eri paigusse. Wileydel tuli elada ja töötada Stalini-aegsel Venemaal, Anschlussi-eelses ja aegses Austrias, Salazari-aegses Portugalis, Colombias, Panamas, Iraanis, lisaks reisid teistessegi riikidesse. Eestiga on Wileyd samuti seotud: nimelt oli John Wiley aastail 1938–1940 Ameerika saadik Eestis ja Lätis, olles nii nende kahe Balti riigi sõjaeelse eluolu kui ka hilisema annekteerimise tunnistajaiks. Irena Wiley kirjeldab Eestit kui naeratavat maad, kus "mehed nägid välja nagu viikingid, ning naised olid kullaka naha, pronksikarva juuste ja kannikesevärvi silmadega".  Ka kirjeldatakse Wileyde sõprust perekond Laidoneridega. Wileyd aitasid väga paljusid juute ja mittejuute USA viisade hankimisel, mis oleks...

Luuletaja Kristiina Ehini elulooline proosaraamat "Paleontoloogi päevaraamat" on aus ja ehe tagasivaade lapsepõlve ja olevikulistesse mälestustesse, kus autor paleontoloogi kombel tuhnib, otsides oma juuri ja põlvnemist. Kohati haldjaliku ja haprana tunduva kirjaneitsi raamat väljendab hästi tema tegelikku tugevust tulla toime elus ette tulnuga. Raamatu kirjutamisel oli Kristiinale abiks tema päevik, mida ta on pidanud varasest lapsepõlvest alates. Päeviku pidamise harjumuse sai ta kaasa oma vanematelt- luuletajatelt Ly Seppelilt ja Andres Ehinilt. Raamat on kokku pandud isiklikest mälupiltidest kuid käsitleb ka tema sünnieelset aega ja esivanemaid. Teoses põimuvad kokku luule ja proosa. Raamatut lugedes saab selgeks, kuivõrd oluliseks peab autor perekonda. Suure soojusega kirjutab ta oma emapoolsest vanaisa Johannesest- parasjagu kangest eestiaegsest mehest, kellega koos elati tema ehitatud majas Raplas. Väikese tüdrukuna, käies vanaisaga koos Läänemal tolle kodutalus, mi...

Romaani üks peategelane on Jed Martin, fotograaf ja kunstnik. Ta ema oli arusaamatutel põhjustel teinud enesetapu, kui Jed oli laps. Isa oli arhitekt ja temaga on Jedil väga kummalised suhted. Nad arutlevad kunsti ja maailm asjade üle, kuid eriti lähedased nad ei ole. Kas isa ja poja vahel on üldse võimalikud lähedased suhted? Jed on portreede maalija. Oma isikunäituse jaoks otsustab ta maalida ühe tuntud kirjaniku portree ja valib selleks Michel Houellebecqi. Nad kohtuvad mitu korda. Kuna kirjanik ei ole nõus poseerima, teeb Jed rea fotosid ja maalib suurepärase portree, mille lubab peale näitust kirjanikule kinkida. "Kirjaniku portree jääb tema viimaseks maaliks. Küllap tuleb tal veel maaliideid, maaliidusid, kuid mitte kunagi enam ei leia ta endas piisavalt energiat ega motivatsiooni, et neid teostada." Kirjanik on kingitusega rahul. "See on teist kena, et te mulle selle pildi tõite. Ma saan seda siis vahel vaadata ja see tuletab mulle meelde, et mul on olnu...

Eva on endine õpetaja. Ta õpetas norra keelt ja kirjandust ja talle meeldis ta töö. Ta kinnitas endale tihtipeale, et koolis töötades on ta õnnega koos. Tema mees Simon oli arst. Nüüd on nad mõlemad kodused. Neil on kolm tütart, kes on kõik abielus ja elavad omaette. Simon on sulgunud endasse, ta ütleb harva mõne sõna ja Eva on hakanud unustama ta häält. Eva püüab meeleheitlikult välja murda üksindusest ja vaikusest. Kaks korda nädalas viib naine oma mehe hooldekodusse, kuna ta ei suuda tema järele kogu aeg valvata - Simonil on kombeks aeg-ajalt välja minna ja ära kaduda. Neil oli koduabiline lätlane Marija, kes töötas nende juures kolm aastat. Ta meeldis kõigile, kuid siis juhtus midagi kohutavat ja nad pidid ta ära saatma. Eval ja Simonil on mälestusi, mida nad ei suuda minevikku jätta. Simon on juut. Enamik ta sugulasi viidi surmalaagrisse ja Simoni pere pidi kaua aega end varjama. Eval sündis 17-aastasena poeg, kelle ta andis ära. Ta ei tahtnud seda last, kuid ta ei suud...

Raamatu "Kas süda on ümmargune?" 2. osas jutustab Epp Petrone ajast, mil ta töötas Eesti, Läti ja Leedu ühise telesarja "Robinson" toimetajana Malaisias väikesel saarel. Vahele on pikitud tekstid üheksa aastat hilisemast ajast, kui autor, tema mees ja kaks last on läinud samale saarele puhkama. Raamat algab küsimusega "Miks me murrame truudust" ja see küsimus saabki läbivaks terves raamatus. Põnev on lugeda autori tundeid ja mõtteid nii üheksa aastat tagasi, kui ta oli abielus, kuid lasteta ning hiljem, kui on teist korda abiellunud ning saanud emaks. Samuti on väga huvitav lugeda telesarja tootmise telgitagusest- kuidas valitakse osatäitjaid, kuidas üritatakse tekitada intriige ja konflikte osalejate vahel. Kõik ikka selleks, et vaatajal põnevam oleks. Baltikumiga samal ajal filmiti ka Norra "Robinsone", seega oli produktsioonisaarel (kus elavad režissöörid, toimetajad, saatejuhid ja muu tootmistiim) koos üsna kirju ja rahvusvaheline selt...

Lugu saab alguse ühest pärandusest. Christoph Scheerberg jätab peale surma oma ajakirjanikust naabrile kirjutuslaua koos märkmetega. Ajakirjanik avastab sealt ühe Teise maailmasõja keerises toimunud kirgliku armastusloo. Christoph on baltisakslane ning on elanud oma esimesed kümme aastat Eestis. Soovides tutvuda oma esiisade juurtega, külastab ta 1938. aasta suvel Eestis elavat tädi. Noormees kutsutakse külla Hiiumaale, kus ta kohtub ilusa ja salapärase eesti tütarlapse Anuga. Saare imeilusa looduse ja idülli keskel tärkab viimase rahusuve ajal nende vahel suur armastus. "Neil päevil avastasin Hiiumaa erakordsuse. Ma ei armastanud mitte ainult seda ainukordset tüdrukut, mulle avanes inimtühjade randade ilu, kaldaäärste põhjamaine kasinus. Siinne loodus näis uhkustavat sellega, et võttis inimesi enda poole, kasutamata pillavaid lõunamaiseid värvitoone." Christoph peab aga varsti koju Saksamaale sõitma ja jätkama oma arstiõpinguid. Noored loodavad kohtuda järgmisel su...

"Ehkki Juhan oli väga õrnatundeline ja närviline, et ma vahel temaga nagu lapsega pidin ümber käima, tuli teda tihti parandada tema esimeste kirjanduslike katsete pärast, nii et ta kurva ja mossis näoga minust eemaldus." Nii kirjutab Jakob Liiv oma 1936. a välja antud mälestuste raamatus oma nooremast vennast. Jakob Liiva kirjanduslik pärand ei ole vast nii kaalukas, kui Juhani oma, kuid Rakvere ja eriti Väike-Maarja kandi kultuuriloos on tema panust raske alahinnata. Mistõttu võib ka tema mälestusteraamatut lugeda nagu ajaloo õpikut, mis selle kandi elust-olust ja eriti haridus- ja kultuuriloost väga hea ettekujutuse annab. Oma perekonna lugu teab Jakob jutustada peale Põhjasõja aegsest ajast peale ning kogu helge lapsepõlve lugu koos sellega kaasnevate põnevate seikadega perekonna elust on raamatus kenasti kirjas. Samuti nagu tema kooliõpetajaks saamise lugugi. Tulles jõukast ja eesrindlikust Lõuna-Eestist, hämmastas Liiva siinse Tallinna ümbruse elu mahajäämus...