Lugemispäevik

Spordiajakirjanik ja hobijooksja Adharanand Finn, kes oli aastaid jälginud Keenia sportlaste edu maailma olulisematel pikamaajooksu võistlustel, olümpiamängudel ja maratonidel, kolis oma perekonnaga Inglismaalt Keeniasse sihiga avastada Keenia jooksjate saladus ja proovida, kas ta suudab ka ise nendega sammu pidada. Perekond Finn kolis väikesesse Iteni linna, kus elavad sajad riigi parimad sportlased ja mis on väidetavalt ka maailma jooksupealinn, muuhulgas on ka tuntud Eesti keskmaajooksja Tiidrek Nurme Itenis treeninud. Iteni pärale jõudnud, pani ta tossud jalga ja suundus tolmustele radadele, kus jooksis kõrvuti olümpiavõitjate, noorte lootuste ning paljasjalgsete koolilastega. Ta sõi nende toitu, magas nende treeninglaagrites, intervjueeris nende treenereid ja ärkas üles kell viis hommikul, et treenida mäkkejooksu. Ja kõige selle lõpus ootas teda tema unistus – võimalus joosta südikalt koos Keenia parimate jooksjatega oma esimest maratoni mööda lõvidega asustatud Keenia ta...

Irwin Shaw esimene romaan "Noored lõvid" ilmus 1948. aastal ja tekitas kohe suuri vaidlusi kirjanduskriitikute hulgas, pälvides siiski suure populaarsuse. Teist maailmasõda käsitleva teose peategelasteks on kolm noort meest: Saksa poolel sõdiv Christian Diestl, kes esialgu on sümpaatse olekuga noor mees, kelle lootusetus tuleviku ees on viinud sõtta natsismi eest sõdima, kuid kes sõja edenedes on valmis tooma igasuguseid ohvreid enda päästmise nimel; Noah Ackerman on ameerika juut, keda julmalt diskrimineeritakse väljaõppel Ühendriikide sõjaväes, kus ta peab enda tõestamiseks väga pingutama ning sõja lõpus on ta sunnitud silmitsi seisma natside poolt juutide peal korda saadetud õudustega; ameerika filmiprodutsent Michael Whitacre, kes loobub lõbusast ja kergest elust ning liitub sõjaväega lootes leida enda elule suuremat tähendust. Kirjanik, kes ise teenis sõja ajal Aafrikas, Inglismaal ja Prantsusmaal ning pärast sõda Saksamaal, on osanud sõda veenvalt ja mitmetahulise...

Käesolev raamat on järg zooloog Aleksei Turovski ülipopulaarsele "Loomult loomale" ja on koostatud Kuku raadios peetud vestluste põhjal. Peatükid ongi vestlused erinevatel teemadel loomadest kui ka inimestest. Turovski on parasitoloog ja tema uurimisobjektideks on paljude aastate jooksul olnud erinevad parasiidid. Ta armastab neid, kuid mitte niipalju, et tal oleks kahju neid uurimiseks tappa. Inimesele on omane võrrelda ja vastandada end loomadele. Inimene peab mõnesid loomi tarkadeks - öökull, kotkad ronk. Kas ahv on tark - no muidugi, ta on ju meie moodi. Kanu peetakse lollideks. Eesel on inimese silmis aga kõige tolam nagu ka paljud sõralised ja kabjalised. "Tegelikkuses on rumalat looma raske leida. Zooloogiliselt rumal loom on see, kes ei õpi piisavalt. Ja loom, kes ei õpi piisavalt, lihtsalt ei jää ellu." Paljudel lehekülgedel jutustab Turovski huvitavaid lugusid sellest, miks loomad käituvad just nii, nagu nad käituvad. Mida teeb šimpans, kui tall...

Poolatarist maali- ja skulptuurikunstniku Irena Baruch Wiley (1906–1972) elusaatus oli kirju ja huvitav. Kohtunud 1930. aastal Varssavis Ameerika diplomaadi John Cooper Wileyga (1893–1967) ning abielludes temaga neli aastat hiljem, sattus Irene mehe ameti tõttu maailma eri paigusse. Wileydel tuli elada ja töötada Stalini-aegsel Venemaal, Anschlussi-eelses ja aegses Austrias, Salazari-aegses Portugalis, Colombias, Panamas, Iraanis, lisaks reisid teistessegi riikidesse. Eestiga on Wileyd samuti seotud: nimelt oli John Wiley aastail 1938–1940 Ameerika saadik Eestis ja Lätis, olles nii nende kahe Balti riigi sõjaeelse eluolu kui ka hilisema annekteerimise tunnistajaiks. Irena Wiley kirjeldab Eestit kui naeratavat maad, kus "mehed nägid välja nagu viikingid, ning naised olid kullaka naha, pronksikarva juuste ja kannikesevärvi silmadega".  Ka kirjeldatakse Wileyde sõprust perekond Laidoneridega. Wileyd aitasid väga paljusid juute ja mittejuute USA viisade hankimisel, mis oleks...

Luuletaja Kristiina Ehini elulooline proosaraamat "Paleontoloogi päevaraamat" on aus ja ehe tagasivaade lapsepõlve ja olevikulistesse mälestustesse, kus autor paleontoloogi kombel tuhnib, otsides oma juuri ja põlvnemist. Kohati haldjaliku ja haprana tunduva kirjaneitsi raamat väljendab hästi tema tegelikku tugevust tulla toime elus ette tulnuga. Raamatu kirjutamisel oli Kristiinale abiks tema päevik, mida ta on pidanud varasest lapsepõlvest alates. Päeviku pidamise harjumuse sai ta kaasa oma vanematelt- luuletajatelt Ly Seppelilt ja Andres Ehinilt. Raamat on kokku pandud isiklikest mälupiltidest kuid käsitleb ka tema sünnieelset aega ja esivanemaid. Teoses põimuvad kokku luule ja proosa. Raamatut lugedes saab selgeks, kuivõrd oluliseks peab autor perekonda. Suure soojusega kirjutab ta oma emapoolsest vanaisa Johannesest- parasjagu kangest eestiaegsest mehest, kellega koos elati tema ehitatud majas Raplas. Väikese tüdrukuna, käies vanaisaga koos Läänemal tolle kodutalus, mi...

Romaani üks peategelane on Jed Martin, fotograaf ja kunstnik. Ta ema oli arusaamatutel põhjustel teinud enesetapu, kui Jed oli laps. Isa oli arhitekt ja temaga on Jedil väga kummalised suhted. Nad arutlevad kunsti ja maailm asjade üle, kuid eriti lähedased nad ei ole. Kas isa ja poja vahel on üldse võimalikud lähedased suhted? Jed on portreede maalija. Oma isikunäituse jaoks otsustab ta maalida ühe tuntud kirjaniku portree ja valib selleks Michel Houellebecqi. Nad kohtuvad mitu korda. Kuna kirjanik ei ole nõus poseerima, teeb Jed rea fotosid ja maalib suurepärase portree, mille lubab peale näitust kirjanikule kinkida. "Kirjaniku portree jääb tema viimaseks maaliks. Küllap tuleb tal veel maaliideid, maaliidusid, kuid mitte kunagi enam ei leia ta endas piisavalt energiat ega motivatsiooni, et neid teostada." Kirjanik on kingitusega rahul. "See on teist kena, et te mulle selle pildi tõite. Ma saan seda siis vahel vaadata ja see tuletab mulle meelde, et mul on olnu...

Eva on endine õpetaja. Ta õpetas norra keelt ja kirjandust ja talle meeldis ta töö. Ta kinnitas endale tihtipeale, et koolis töötades on ta õnnega koos. Tema mees Simon oli arst. Nüüd on nad mõlemad kodused. Neil on kolm tütart, kes on kõik abielus ja elavad omaette. Simon on sulgunud endasse, ta ütleb harva mõne sõna ja Eva on hakanud unustama ta häält. Eva püüab meeleheitlikult välja murda üksindusest ja vaikusest. Kaks korda nädalas viib naine oma mehe hooldekodusse, kuna ta ei suuda tema järele kogu aeg valvata - Simonil on kombeks aeg-ajalt välja minna ja ära kaduda. Neil oli koduabiline lätlane Marija, kes töötas nende juures kolm aastat. Ta meeldis kõigile, kuid siis juhtus midagi kohutavat ja nad pidid ta ära saatma. Eval ja Simonil on mälestusi, mida nad ei suuda minevikku jätta. Simon on juut. Enamik ta sugulasi viidi surmalaagrisse ja Simoni pere pidi kaua aega end varjama. Eval sündis 17-aastasena poeg, kelle ta andis ära. Ta ei tahtnud seda last, kuid ta ei suud...