Lugemispäevik

Sammal on valitud emaarmastuse sümboliks, sest nagu seda liiki armastus, soojendab see südant, kui seisame silmitsi talveaja katsumustega ja suveaja sõbrad on meid hüljanud.  Victoria Jones on jäänud ilma emaarmastusest ja kaotanud usu inimlikku headusesse. Tal puudub usk lähedusse ning rännates ühest kasuperest teise tema haavad aina süvenevad. Sattudes Elizabethi juurde saab Victoria tunda kodusoojust ja hellust, mis algul teda hirmutab. Hirm kaotada ka see hea inimene ei lase noorel tüdrukul aru saada, et talle pakutakse kodu, mis tähendab vastastikkust, mõistmist ja usaldust. Tütarlapsel on raske alluda korrale ja unustada kurjus, mis tundub talle hoopis kaitsjana. Elizabeth õpetab Victoriale tundma lilli, nende ilu ja omapära ning seda, et tundes lilli, saab nendega inimestele head teha.  Victoria põgeneb aga veelkord ning kohtab lillepoe omanikku, kes pakub talle tööd. Victoria võtab töö vastu. Pannes oma oskused, teadmised ja tunded lilleseadesse, hakkab väik...

Pühendatud eestlaste Krimmi asumise 150. aastapäevale  Krimmi-Eestlaste selts: Tallinn 2010  Krimmi juurtega inimesi ühendab 2006. aastal loodud Krimmi-eestlaste Selts.  Aastatel 1861-1863 leidis aset eestlaste esimene suurem väljarändamine Krimmi. Sellest raamatust leiate põliste krimmieestlaste ja nende järeltulijate mälestused oma esivanemate elust Krimmis. Kunagi 150 aastat tagasi läksid eestlased prohvet Maltsveti innustusel ja keiser Aleksandri loal otsima paremat elupaika. Selleks pidi saama Krimm, kus oli tasuta vaba põllumaad saadaval. Raamatus räägitakse raskest elust Krimmis. Ei puudunud seal ka rõõmud. Kel hästi läks, sai järje peale. Ja kuidas siis kõik vara kaotati ja pered lahutati, kui 1930. aastal algasid stalinlikud repressioonid.  Järgnevalt raamatust mõned katkendid Erna Liiviku mälestustest:  "Juturaamatuid meie kodus ei olnud. Et ise oleksin Džurtši-ajal lugenud, seda ei mäleta. Isa ei lugenud, kuid ema armastas lugeda....

Spordiajakirjanik ja hobijooksja Adharanand Finn, kes oli aastaid jälginud Keenia sportlaste edu maailma olulisematel pikamaajooksu võistlustel, olümpiamängudel ja maratonidel, kolis oma perekonnaga Inglismaalt Keeniasse sihiga avastada Keenia jooksjate saladus ja proovida, kas ta suudab ka ise nendega sammu pidada. Perekond Finn kolis väikesesse Iteni linna, kus elavad sajad riigi parimad sportlased ja mis on väidetavalt ka maailma jooksupealinn, muuhulgas on ka tuntud Eesti keskmaajooksja Tiidrek Nurme Itenis treeninud. Iteni pärale jõudnud, pani ta tossud jalga ja suundus tolmustele radadele, kus jooksis kõrvuti olümpiavõitjate, noorte lootuste ning paljasjalgsete koolilastega. Ta sõi nende toitu, magas nende treeninglaagrites, intervjueeris nende treenereid ja ärkas üles kell viis hommikul, et treenida mäkkejooksu. Ja kõige selle lõpus ootas teda tema unistus – võimalus joosta südikalt koos Keenia parimate jooksjatega oma esimest maratoni mööda lõvidega asustatud Keenia ta...

Irwin Shaw esimene romaan "Noored lõvid" ilmus 1948. aastal ja tekitas kohe suuri vaidlusi kirjanduskriitikute hulgas, pälvides siiski suure populaarsuse. Teist maailmasõda käsitleva teose peategelasteks on kolm noort meest: Saksa poolel sõdiv Christian Diestl, kes esialgu on sümpaatse olekuga noor mees, kelle lootusetus tuleviku ees on viinud sõtta natsismi eest sõdima, kuid kes sõja edenedes on valmis tooma igasuguseid ohvreid enda päästmise nimel; Noah Ackerman on ameerika juut, keda julmalt diskrimineeritakse väljaõppel Ühendriikide sõjaväes, kus ta peab enda tõestamiseks väga pingutama ning sõja lõpus on ta sunnitud silmitsi seisma natside poolt juutide peal korda saadetud õudustega; ameerika filmiprodutsent Michael Whitacre, kes loobub lõbusast ja kergest elust ning liitub sõjaväega lootes leida enda elule suuremat tähendust. Kirjanik, kes ise teenis sõja ajal Aafrikas, Inglismaal ja Prantsusmaal ning pärast sõda Saksamaal, on osanud sõda veenvalt ja mitmetahulise...

Käesolev raamat on järg zooloog Aleksei Turovski ülipopulaarsele "Loomult loomale" ja on koostatud Kuku raadios peetud vestluste põhjal. Peatükid ongi vestlused erinevatel teemadel loomadest kui ka inimestest. Turovski on parasitoloog ja tema uurimisobjektideks on paljude aastate jooksul olnud erinevad parasiidid. Ta armastab neid, kuid mitte niipalju, et tal oleks kahju neid uurimiseks tappa. Inimesele on omane võrrelda ja vastandada end loomadele. Inimene peab mõnesid loomi tarkadeks - öökull, kotkad ronk. Kas ahv on tark - no muidugi, ta on ju meie moodi. Kanu peetakse lollideks. Eesel on inimese silmis aga kõige tolam nagu ka paljud sõralised ja kabjalised. "Tegelikkuses on rumalat looma raske leida. Zooloogiliselt rumal loom on see, kes ei õpi piisavalt. Ja loom, kes ei õpi piisavalt, lihtsalt ei jää ellu." Paljudel lehekülgedel jutustab Turovski huvitavaid lugusid sellest, miks loomad käituvad just nii, nagu nad käituvad. Mida teeb šimpans, kui tall...

Poolatarist maali- ja skulptuurikunstniku Irena Baruch Wiley (1906–1972) elusaatus oli kirju ja huvitav. Kohtunud 1930. aastal Varssavis Ameerika diplomaadi John Cooper Wileyga (1893–1967) ning abielludes temaga neli aastat hiljem, sattus Irene mehe ameti tõttu maailma eri paigusse. Wileydel tuli elada ja töötada Stalini-aegsel Venemaal, Anschlussi-eelses ja aegses Austrias, Salazari-aegses Portugalis, Colombias, Panamas, Iraanis, lisaks reisid teistessegi riikidesse. Eestiga on Wileyd samuti seotud: nimelt oli John Wiley aastail 1938–1940 Ameerika saadik Eestis ja Lätis, olles nii nende kahe Balti riigi sõjaeelse eluolu kui ka hilisema annekteerimise tunnistajaiks. Irena Wiley kirjeldab Eestit kui naeratavat maad, kus "mehed nägid välja nagu viikingid, ning naised olid kullaka naha, pronksikarva juuste ja kannikesevärvi silmadega".  Ka kirjeldatakse Wileyde sõprust perekond Laidoneridega. Wileyd aitasid väga paljusid juute ja mittejuute USA viisade hankimisel, mis oleks...

Luuletaja Kristiina Ehini elulooline proosaraamat "Paleontoloogi päevaraamat" on aus ja ehe tagasivaade lapsepõlve ja olevikulistesse mälestustesse, kus autor paleontoloogi kombel tuhnib, otsides oma juuri ja põlvnemist. Kohati haldjaliku ja haprana tunduva kirjaneitsi raamat väljendab hästi tema tegelikku tugevust tulla toime elus ette tulnuga. Raamatu kirjutamisel oli Kristiinale abiks tema päevik, mida ta on pidanud varasest lapsepõlvest alates. Päeviku pidamise harjumuse sai ta kaasa oma vanematelt- luuletajatelt Ly Seppelilt ja Andres Ehinilt. Raamat on kokku pandud isiklikest mälupiltidest kuid käsitleb ka tema sünnieelset aega ja esivanemaid. Teoses põimuvad kokku luule ja proosa. Raamatut lugedes saab selgeks, kuivõrd oluliseks peab autor perekonda. Suure soojusega kirjutab ta oma emapoolsest vanaisa Johannesest- parasjagu kangest eestiaegsest mehest, kellega koos elati tema ehitatud majas Raplas. Väikese tüdrukuna, käies vanaisaga koos Läänemal tolle kodutalus, mi...