Lugemispäevik

Vicky Myron on raamatukoguhoidja Ameerika väikelinnas Spenceris. Raamat saab alguse sellest, kuidas raamatukogutöötajad ühel külmal jaanuarihommikul leiavad raamatukogu uksele kinnitatud tagastuskastist üdini külmunud kassipoja. "Täitsin kraanikausi sooja veega, proovisin seda küünarnukiga, samal ajal kassipoega pihkudes hoides. Ta libises vette nagu jäätükk. Jean leidis kunstitarvete kapist mingit šampooni ning ma hõõrusin kassipoega aeglaselt ja hellalt, otsekui paitades. Sedamööda, kuidas vesi üha hallimaks ja hallimaks muutus, sai kassipoja metsikust värisemisest pehme nurrumine. Ma naeratasin. See kassipoeg on sitke. Kuid ta oli väga väike. Kui ma ta lõpuks kraanikausist välja tõstsin, nägi ta välja nagu vastsündinu: tohutud silmad, suured kõrvad tillukeses peas ning miniatuurne keha. Märg, kaitsetu ja vaikselt oma ema järele näuguv." Kiisuke hakkas esimesest hetkest kõigile raamatukogutöötajatele meeldima. Kiisule nime saamiseks korraldati raamatukogus konkurss...

Kirjastuselt "Koolibri" on ilmunud väga huvitav varia teatmeraamat sinisest värvist. Tiit Kuninga "Sinine: sinine ajaloos, kultuurides ja looduses" on sarja "Väike värval" esimene teos ning tegemist on tõsiselt üllatava, kuid samas ka äratundmist ja meeldetuletamist pakkuva raamatuga. Soovitan seda lugeda ja vaadata peatükkide kaupa, kuna muidu on oht "kergeks" infoülekülluseks või siis tuleks seda kogumikku kaks korda lugeda, et midagi ikka kaotsi ei läheks. Eraldi sooviks raamatu koostajat kiita rohke kvaliteetse pildimaterjali eest. Sinist värvi peetakse kurvaks, tõsiseks ja igatsema panevaks. Iidsetel aegadel tõi sinise värvi müük rikkust erinevatele maadele. Sinine on taeva ja mere värv, paljudes maades sümboliseerib see lojaalsust, püsivust, usaldust, tarkust, truudust jpm.  Järgnevalt mõned huvitavad faktikillukesed raamatust:  Meile kõigile nutiseadmetest või arvutiekraanilt tuttav bluetoothi märk, otsetõlkes sinihammas, sai o...

Hiljuti pensionile jäänud Harold Fry saab ootamatult kirja vanalt töökaaslaselt ja sõbralt Queenie Hennessylt, kellest pole juba paarkümmend aastat midagi kuulnud. Naine põeb vähki ning soovib Haroldiga hüvasti jätta. Teel kirja posti panema mõtleb mees aga ringi ja otsustab sõnumi isiklikult 600 miili (umbes 960km) kaugusele viia. Ta usub, et kuni ta kõnnib, püsib sõbranna elus. Nii asub Harold ilma õige varustuse, kaardi ja mobiiltelefonita rännakule läbi Inglismaa. Rännak on nii füüsiline kui vaimne proovilepanek: tahtmatult meenuvad mälestused, mida Harold ei mäleta või ei taha mäletada: lapsepõlv vanematega, kes temast ei hoolinud; raskused poja kasvatamisel, kellega ta ühist keelt leida ei osanud; keerulised suhted abikaasa Maureeniga. Ja kuigi suhted abikaasade vahel on viimased paarkümmend aastat olnud külmad, tajub Maureen teravalt abikaasa äraolekut ning hakkab temast puudust tundma. Kas Harold jõuab Queenie juurde ning kas pole juba liiga hilja leida taaskord...

See on romaan ühe Põhja-Soomes elava pere saatusest 20. sajandi algusest kuni tänapäevani. Sellest pidi algselt tulema novellikogu, seetõttu on lugu lõhutud juppideks ja jagatud jutustajate vahel ära. Sündmustik areneb erinevatel tasanditel ja aegadel. Maria kutsuti valda ämmaemandaks, kuna eelmine oli jooma hakanud. Et kergem oleks abivajajateni jõuda, ostab ta jalgratta ja õpib sõitma. Ta tahab külarahvale näidata, et on pädev ämmaemand ja saab kõigega hakkama. Iga õhtuga saabuvad tema juurde abikutsujad üha kaugematest küladest. Marial sünnib tütar Lahja. Elatakse üle sõjad, tulekahju, kus enne sõda ehitatud maja ära põleb. Lahja abiellub sõjast tulnud Onniga, kuid nende abielu pole teatud põhjustel õnnelik. Lahja püüab oma mehele kõlvata, kuid sellest ei tule midagi välja. Onni olukord on kõige kurvem, sest tema ei kõlba isegi iseendale. Tal on kogu aeg tunne, et midagi on tema elus puudu, et ta ei suuda oma osa täita... ja õnn käib temast kauge kaarega mööda. Ta mõ...

Vaata kui hea, kui sa kõnnid ringi ja tunned ära: näe, kanakoole õitseb või kuuled, kuidas musträstas laulab. Oli ikka või, ei, vist hoopis... Mida põhjalikum määraja, seda parem, ei jää midagi umbmääraseks. Ja siin ta siis nüüd on: Jüri Kameniku "Eesti pilveatlas", esimene nii põhjalik eesti keeles. Niisiis, laenutame nädalavahetuseks, viskame aiatooli pikali ja hakkame vaatlema. "Tavaliselt on Eesti taevas korraga rohkem kui üht liiki pilvi. Sealjuures on pilvede tumedus ja värvus väga erinev. Näiteks kiudpilved on keskpäeval tavaliselt üleni valged, rünkpilvede rüngad valged või hoopiski tumedad, kihtpilved hallid. Kui päike asub madalal horisondi kohal, lisandub pilvedesse värviküllust. Vihmapilved on tavaliselt paksemad ja tihedamad ning võiks arvata, et valgus lihtsalt neeldub neis. Kuigi vähesel määral neeldubki, siiski hoopis suuremal määral hajub- see on seotus piisakeste suurusega pilves." Kiudpilvede äratundmiseks leiame 8 fotot, kirjeldused,...

Põhjamaade romaan Ester Nilsson, 31-aastane luuletaja ja esseist oli juba kolmteist aastat elanud harmoonilises ja vaimses kooselus mehega, tegi korralikult oma tööd ja tundis, et maailm on just selline, nagu tema seda tunnetab. Siis tuli telefonikõne.  Talle tehti ettepanek koostada ettekanne kunstnik Hugo Raskist. Juba ettekande tegemise ajal tundis Ester Raskiga suurt hingesugulust ja lõpuks igatses ja ihales kunstnikku.  Pärast ettekannet nad kohtusid. Rask tuli Estri juurde, tänas teda ja suudles põsele.  Järgneva lõunasöögi ajal oli Ester juba meeletult armunud. Ta lootis, et tema ja kunstniku vahel tekib hingesugulus ja soe sõprus. Eneseimetlejast kunstnikule Raskile pakub Estri tingimusteta imetlus ja armumine vaid huvi. Nad kohtuvad ja vestlevad filosoofiast, esteetikast, suurtest ideaalidest. Kuid Ester on armunud ja sellel tundel on oma reeglid ja vajadused.  "Ta lugeski (Majakovskit) ja nägi, et kõik armastasid ning nutsid ühtemoodi j...

Kallis ema ja isa!!! Me tahame koju. /…/ Me magame kehvasti. /…/ Siin on igav ilma teieta. Söögid on pahad. /…/ Pühapäeval tuleme teiega koju. Oleme kurvad. Ma olen nutnud. Sellise kirja saatis Ivar Heinmaa oma vanematele suvelaagrist, kui ta oli 10-aastane. 16 aastat hiljem, 1991. a jaanuaris, on ta Riias. Tänavalt kuuldud tulistamine on talle signaaliks, et tuleb välja tormata ja see kõik oma kaamerasse püüda. Maailmas on vähe kriisi- ja sõjakoldeid, mille keskel ta oma kaameraga seisnud pole. Selle tunnistuseks on rikkalik pildimaterjal raamatus. Ja pildil on ikka inimene. Inimene keset sõjakoledust. Aga on ka palju värvikaid kohtumisi, ja uskumatuid pääsemisi. Kui ma õieti mäletan, siis ühes raadiointervjuus ütles Ivar, et üks tema poegadest teadis pikka aega, et isa töötab tal lennujaamas. Mõnda aega kodus viibides, muutub ta rahutuks. Tema abikaasa Siiri teadis, kellega abiellub, juba siis, kui registreerimispabereid sisse viiest uuris Ivar, kas on ka selline võimalus,...