Lugemispäevik

Nõukogude aeg on jäänud juba 25 aasta kaugusele ja sealt on hea julge tagasi vaadata. Marusja Klimova "Siniveri" ja Pavel Sanajevi "Matke mind põrandaliistu taha" toovad elavalt silma ette nõukaaegsed olmeraskused ja tagakiusamise. Poest millegi saamine nõuab kangelaslikkust, kõiki on vaja määrida ja KGB-ga hirmutades annab nii lapsi kui täiskasvanuid nööri peal käima panna. Mõlemas teoses on jutustajaks laps, kellele oleks nagu eriti kiuslikud vanemad sattunud. "Siniveres" on vaheldumisi Marusja ja tema sõbra Pavliku jutustused. Marusjal on pere: isa-ema, vanaema ja vend, Pavlikul on tema geidest tuttavad ja unistus välismaale ilusat elu elama minna. "Ema tavaliselt ei löönud Marusjat, vastupidi, kui isa teda klobis, hakkas ta isaga õiendama, isegi siis, kui oli ise enne Marusja peale kitumas käinud. Selle poolest meenutas ema Marusjale vanaema, kes alati silmakirjalikult tema kaitseks välja astus." Sanajevi raamatu minategelane ...

Enne selle postituse kirjutamist avastasin üllatusega, et meie lugemissoovituste blogis ei olegi ühtki Carlos Ruiz Zafón raamatut soovitatud. Üllatusega sellepärast, et "Uduprints" on viies Zafóni eesti keelde tõlgitud raamat ning kõigile, kes tema varasemaid raamatuid lugenud, tunduvad need väga meeldinud olevat. "Uduprints" on tegelikult kirjaniku esimene  romaan ja  ilmus aastal 1992. Tegu on noorteromaaniga, kuid kirjaniku sõnul on ta alati proovinud kirjutada raamatuid, mis köidaksid igas eas lugejaid. Romaani peategelaseks on kolmeteistkümneaastane Max ning tegevustik leiab aset Hispaanias aastal 1943. Maxi isa on otsustanud perekonnaga linnast ja sõjast eemale kolida ning nende uueks elukohaks saab väikelinn Atlandi ookeani kaldal. Kolmelapseline perekond asub elama aastaid mahajäetuna seisnud majja, mis varjab nii mõndagi saladust. Oma uuelt sõbralt Rolandilt kuuleb Max lahe põhjas lebavast laevavrakist ja kohutavast laevahukust, mille saladust näib t...

Minu selle suve üks lemmikraamatutest oli Cheryl Strayedi "Metsik", mida oli väga mõnus ilusa ilmaga õues lugeda. Tõsielul põhinevas raamatus kirjeldab autor oma matka Pacific Crest Trailil. PCT on 4287 kilomeetri pikkune mägirada Ameerika lääneosas, mis kulgeb Californiast Mehhiko piiri äärest katkematult Kanada piirini mööda üheksat mäeahelikku läbi rahvusparkide ja looduskaitsealade, kõrbete ja vihmametsade, jõgede ja maanteede. PCT valmis 1993. aastal, Cheryl matkas mööda seda metsikut rada 1995. aasta suvel. Cheryli eesmärk oli matkata Mehhiko piiri äärest Jumalate Sillani. Oma teekonnal nähtud loodusvaateid kirjeldab Cheryl Strayed imelise osavusega. Nii mõnelegi ette tulnud olukorrale on ta lähenenud väga humoorikalt ning põnevust suudab ta hoida raamatu lõpuni. Sel metsikul rajal on Cherylil palju katsumusi ja seiklusi, näiteks on ta kõrbes silmitsi mürgise maoga, peab sumpama sügavas lumes ja pääsema olukordadest, millesse võib sattuda vaid üksik kai...

Vicky Myron on raamatukoguhoidja Ameerika väikelinnas Spenceris. Raamat saab alguse sellest, kuidas raamatukogutöötajad ühel külmal jaanuarihommikul leiavad raamatukogu uksele kinnitatud tagastuskastist üdini külmunud kassipoja. "Täitsin kraanikausi sooja veega, proovisin seda küünarnukiga, samal ajal kassipoega pihkudes hoides. Ta libises vette nagu jäätükk. Jean leidis kunstitarvete kapist mingit šampooni ning ma hõõrusin kassipoega aeglaselt ja hellalt, otsekui paitades. Sedamööda, kuidas vesi üha hallimaks ja hallimaks muutus, sai kassipoja metsikust värisemisest pehme nurrumine. Ma naeratasin. See kassipoeg on sitke. Kuid ta oli väga väike. Kui ma ta lõpuks kraanikausist välja tõstsin, nägi ta välja nagu vastsündinu: tohutud silmad, suured kõrvad tillukeses peas ning miniatuurne keha. Märg, kaitsetu ja vaikselt oma ema järele näuguv." Kiisuke hakkas esimesest hetkest kõigile raamatukogutöötajatele meeldima. Kiisule nime saamiseks korraldati raamatukogus konkurss...

Kirjastuselt "Koolibri" on ilmunud väga huvitav varia teatmeraamat sinisest värvist. Tiit Kuninga "Sinine: sinine ajaloos, kultuurides ja looduses" on sarja "Väike värval" esimene teos ning tegemist on tõsiselt üllatava, kuid samas ka äratundmist ja meeldetuletamist pakkuva raamatuga. Soovitan seda lugeda ja vaadata peatükkide kaupa, kuna muidu on oht "kergeks" infoülekülluseks või siis tuleks seda kogumikku kaks korda lugeda, et midagi ikka kaotsi ei läheks. Eraldi sooviks raamatu koostajat kiita rohke kvaliteetse pildimaterjali eest. Sinist värvi peetakse kurvaks, tõsiseks ja igatsema panevaks. Iidsetel aegadel tõi sinise värvi müük rikkust erinevatele maadele. Sinine on taeva ja mere värv, paljudes maades sümboliseerib see lojaalsust, püsivust, usaldust, tarkust, truudust jpm.  Järgnevalt mõned huvitavad faktikillukesed raamatust:  Meile kõigile nutiseadmetest või arvutiekraanilt tuttav bluetoothi märk, otsetõlkes sinihammas, sai o...

Hiljuti pensionile jäänud Harold Fry saab ootamatult kirja vanalt töökaaslaselt ja sõbralt Queenie Hennessylt, kellest pole juba paarkümmend aastat midagi kuulnud. Naine põeb vähki ning soovib Haroldiga hüvasti jätta. Teel kirja posti panema mõtleb mees aga ringi ja otsustab sõnumi isiklikult 600 miili (umbes 960km) kaugusele viia. Ta usub, et kuni ta kõnnib, püsib sõbranna elus. Nii asub Harold ilma õige varustuse, kaardi ja mobiiltelefonita rännakule läbi Inglismaa. Rännak on nii füüsiline kui vaimne proovilepanek: tahtmatult meenuvad mälestused, mida Harold ei mäleta või ei taha mäletada: lapsepõlv vanematega, kes temast ei hoolinud; raskused poja kasvatamisel, kellega ta ühist keelt leida ei osanud; keerulised suhted abikaasa Maureeniga. Ja kuigi suhted abikaasade vahel on viimased paarkümmend aastat olnud külmad, tajub Maureen teravalt abikaasa äraolekut ning hakkab temast puudust tundma. Kas Harold jõuab Queenie juurde ning kas pole juba liiga hilja leida taaskord...

See on romaan ühe Põhja-Soomes elava pere saatusest 20. sajandi algusest kuni tänapäevani. Sellest pidi algselt tulema novellikogu, seetõttu on lugu lõhutud juppideks ja jagatud jutustajate vahel ära. Sündmustik areneb erinevatel tasanditel ja aegadel. Maria kutsuti valda ämmaemandaks, kuna eelmine oli jooma hakanud. Et kergem oleks abivajajateni jõuda, ostab ta jalgratta ja õpib sõitma. Ta tahab külarahvale näidata, et on pädev ämmaemand ja saab kõigega hakkama. Iga õhtuga saabuvad tema juurde abikutsujad üha kaugematest küladest. Marial sünnib tütar Lahja. Elatakse üle sõjad, tulekahju, kus enne sõda ehitatud maja ära põleb. Lahja abiellub sõjast tulnud Onniga, kuid nende abielu pole teatud põhjustel õnnelik. Lahja püüab oma mehele kõlvata, kuid sellest ei tule midagi välja. Onni olukord on kõige kurvem, sest tema ei kõlba isegi iseendale. Tal on kogu aeg tunne, et midagi on tema elus puudu, et ta ei suuda oma osa täita... ja õnn käib temast kauge kaarega mööda. Ta mõ...