Lugemispäevik

„Saja rahva lood” kõlab nagu see võiks sisaldada erinevaid lugusid. Eks ta mõnes mõttes sisaldabki, aga mitte sel moel  nagu  arvata võiks. Selles on erinevaid muinasjutte, aga see ei ole muinasjuturaamat. Muinasjutte sisaldav raamat, mis ei ole aga muinasjuturaamat meeldis mulle nii väga, et ma pidin selle endale ostma, et saaksin seda aeg-ajalt uuesti lugeda.  Imelikul kombel pakub see lohutust, võib lausa mõtlema panna, pakub äratundmisrõõmu ja paneb aeg-ajalt muigama.   „ Lugulaul ööpäev läbi robotina töötavast ja küülikuna paljuneda ihkavast inimesest, kes rikkus looduse tasakaalu ja sai endale mobiiltelefoni. Läbi vabrikutossu aimub jalgupidi reostatud vees seisev teisitimõtleja, kes nõuab: tooge varblased tagasi! ” „ Muinasjutt, mida sa eelistaksid mitte kuulda, sest ta räägib sulle sinu enda kohta asju, mida sa tegelikult tead, aga ei ole valmis tunnistama. ” „ Muinasjutt eesmärkidest ja nende saavutamisest, tahtejõust, võitjatest ja kaotajatest...

„Üks asi on seda elu elada. Teine asi sellele tagasi mõelda. Sootuks kolmas on sellest kirjutada. Aga-siis veel...lugeda ?!?„ Soovitan lugeda, mõnus ja positiivne lugemine. See ei ole tavaline elulooraamat. Raamat Ave Alavainu tegemistest ja suhetest paljudest tuntud kultuuriinimestest ja nende arusaamadest elule, kunstile, kirjandusele (Betti Alver, Kaarin Raid, Ott Arder, Mai Murdmaa). Ave Alavainu on inimene, kelle südames on suur koht oma paljude ja paljude sõprade jaoks. Miks on pealkirjaks 50:50 ? Autor on üritanud kirjutada pool endast ja teise poole raamatust teistest inimestest. Ta on kasutanud ka varem kirjutatud lugusid, kas tuli välja täpselt pool ja pool, võib otsustada lugeja. 50:50 , seda võib ka vaadata autori siin ja seal pool merd elatud elu. Alavainu on elanud hiidlasena 40 aastat. Ja peale kõige muu, on ka päris mitu luuletust raamatusse mahtunud. Raamatust saame teada sedagi, et Kärdla kohvikutepäeva mõte tekkis tal juba aastal 2000. Kuna hiidlased olevat pika v...

Ei juhtu just sageli, et kirjaniku looming ilmub esmakordselt aastaid peale autori surma, kuid selle romaaniga nii just on – raamatuna on lugu lugejate ees 25 aastat peale autori surma ning 77 aastat pärast romaani aluseks oleva päeviku esimese sissekande tegemist. Loo aluseks on tõestisündinud lugu, mis leiab aset 1940.-1941.aastal ühes Eesti väikelinnas (mis vägagi sarnaneb Rakverega) ning loo keskmes on kambast koolipoistest koosnev salajane rühmitus – „Viimse meheni“. Hulljulged ja isamaalised poisid võtavad eesmärgiks võimalikult palju võõrale punavõimule kaikaid kodaratesse loopida – seda alates seinalehe väljaandmisest kuni mälestussamba õhkulaskmiseni. Kindlasti meeldib raamat neile, kes varemgi Kaugveri raamatuid lugenud on, kuid julgen romaani soovitada ka kõigile eesti kirjandusest ja Rakvere ajaloost huvitujatele.  Kuna mina lugesin raamatut võidupüha ajal, mil traditsiooniline võidupüha paraad toimus Rakveres, romaanis kirjeldatud mälestussamba ja koolimaja vahetu...

Raamatu pealkiri oleks eesti keelde mugandatult "Vabakäigu hull". See raamat muudab arusaamu skisofreeniast ning igapäevaelust vaimuhaigusega. Tundub täiesti uskumatuna, kuidas peategelane, selle kõigega hakkama saab ja elada suudab. Kuigi teost ei reklaamita kui autobiograafiat, leiab raamatust palju kattuvusi autori enda elulooga (raamatute ja filmistsenaariumite pealkirjad, võidetud auhinnad, Norrast Rootsi kolimine jms). Kirjanik alustab klassikaliselt lapsepõlvest ning jõuab keskikka välja. Raamatus ta ei ilusta vaimuhaigust, kuid ka ei demoniseeri. Kriitikat saavad nii ravimeetodid kui raviasutused. Teose peatükid on väga erineva pikkusega, alates poolest leheküljest kuni nelja täispika leheküljeni, kuid katkendlikkus ei ole häiriv, vaid sobib hästi sellise jutustamisstiiliga.  Eli on 39-aastane naine, kes on saanud 20 aastat psühhiaatrilist ravi. Sama kaua on ta kirjutanud raamatuid, näidendeid ja filmistsenaariume- kirjutamine ei ole tema jaoks töö, vaid elustiil...

A.Baricco romaan on tõeline maiuspala kõigile neile, kes tahavad nautida teksti ilu. Mitte, et sündmustik sellepärast kuidagi teisejärguline oleks. Loo tegevus viib meid läinud sajandi alguse Põhja-Itaaliasse, tekstiilitöösturi perekonda, kus osatakse elu nautida. Hommikusöögid, mis kestsid päeval kella kolmeni, olid rikkalikud ja seal võeti vastu ka kõiki päevakülalisi. Šampanjat pakuti heldelt ja sellest piisas, et motiveerida paljude kohalolu ja keegi ei teinud numbrit sellest, et Perekond võttis neid vastu pidžaamas. Ühel säärasel hommikul saabub Argentiinast noor Mõrsja. Kuna Poeg viibib hoopis Saarel (Inglismaal), saab nüüd esmatähtsaks ta sealt tagasi koju tuua. Poja asemel hakkavad koju jõudma erinevad esemed (mille hulka kuuluvad nii pianoola kui šoti lambad), mis justkui ennustavad Poja peatset jõudmist. Samal ajal teeb noor Mõrsja aga omapärasel moel tutvust Isa, Ema, Tütre ja Onuga – iseäraliku Perekonnaga, kes kõik omal kombel tõrjuvad hirmu öö ees, sest juba sada kolmt...

 "Täna on sinu ülejäänud elu esimene päev". 1997.aasta augustikuus põrkavad Tess ja Gus vilksamisi kokku Itaalias Firenzes "idüllilisel" puhkusereisil olles. Mõlemad peaksid sügisel alustama ülikooliõpinguid. On see siis saatus, ettemääratus või lihtsalt juhus ent tulevik võib muutuda hetkega. Ootamatult sureb Tessi ema vähki ning tal tuleb enda unistused kõrvale jätta ning hakata hoolitsema oma väikese veidra õe Hope'i eest. Gus alustab õpinguid arstiteaduskonnas, kuid teda saadab tumeda varjuna mälestus edukast ja ideaalsest vennast, kes hukkus suusaõnnetuses. Tema ema ja isa lausa jumaldasid Rossi ning pidasid Gusi kaudselt venna surmas süüdlaseks.  Mõlemad romaani peategelased elavad läbi leina, kogevad armastust ja reetmist ning tööalaaseid raskuseid. Kuigi Tessi ja Gusi teed ristuvad raamatus teineteise teadmata korduvalt, kohtuvad nad uuesti alles 16 aastat hiljem.  Romaan ei ole siiski üksnes romantiline teineteiseleidmise lugu, palju on kirjutatud...

Paljudele Keiti Vilms ilmselt enam tutvustamist ei vaja, kuid kes temast veel kuulnud ei ole, siis Keitit võiks nimetada ka „säutsupääsukeseks“ või „meie aja Aavikuks“, kes Twitteris ja Facebookis oma säutsude ja kalambuuridega tuntuks on saanud. Värske raamat „@KEITIVILMS“ sisaldab valikut Keiti parimatest säutsudest, kuid juba ette teades, et lugedes kasvab huvi, tasub pilk peale visata ka Keiti Vilmsi Facebooki ja Twitteri kontodele. Ja lõpetuseks mõni teaser (tõlgituna sobiks ehk „huviärataja“) ka: Maalril on värvid läbi. Rumakartlik. Kevadega algab ka kohustuslik aiateenistus.