Lugemispäevik

Põhjamaade lastekirjandusega seostub minu jaoks esmalt kolm silmapaistvat naist – Tove Jansson, Ilon Wikland ja Astrid Lindgren, – kellest kõigist on viimastel aastatel ilmunud mitmeid elulooraamatuid. Võtsin nõuks lugeda ja siinses blogis oma muljeid jagada kolme raamatu kohta: Tuula Karjalaineni „Tove Jansson: tee tööd ja armasta“ Enno Tammeri „Ilon Wikland. Elu pildid“ Jens Anderseni „Astrid Lidgren. Päev nagu elu“ Tuula Karjalaineni raamatu pealkiri „Tove Jansson. Tee tööd ja armasta“ põhineb Tove Janssoni eksliibrise tekstil. Töö ja armastus olid Tovele terve elu kõige tähtsamad just selles järjekorras. Tove elu ja kunst on omavahel tihedalt põimunud – ta kirjutas ja maalis omaenese elu ning leidis materjali lähiümbrusest: sõpradest, reisidest, ka isiklikest kogemustest. Kuigi Tove Jansson seostub enamasti just muumidega, oli tema looming hoopis suurem: ta maalis, joonistas karikatuure, illustreeris, kirjutas. Muumid aga tõid talle rahvusvahelise kuulsuse. ...

Katrina Kalda on maalinud väga sünge pildi maailma allakäiguteest. Altruism kaob, inimesed muutuvad ning hakkavad käituma teisiti, kuna nende peamiseks eesmärgiks on vaid ennast elus hoida. Pool romaanist oli väga huvitav, kuid siis hakkas kõik kuidagi korduma. Lõpp valmistas pettumuse, ootasin mingit eepilist düstoopiale väärilist lahendust, mida aga kirjanik ei pakkunud.  Kolme erineva põlvkonna naise jutustatud  lugu tulevikust, nimeta maal, linna äärealadel. Tasandik, ääremaa, toksiline tsoon. Tagasiteed Linna ei ole. Tasandikule pagendatakse eksimuste eest või kuna sa lihtsalt ei ole enam Linnale vajalik. Elu Tasandikul on trööstitu, inimesed elavad reostatud keskkonnas, epideemiate küüsis, pidevas puuduses, külmas ja näljas. Inimeste tööks on ümbertöödelda Linna jäätmeid. Toitu ja muud saab talongide eest, vaba aeg kulub materiaalsetele muredele, järjekordades seismisele ning, vahetuskaubandusele. Sabine, Astrid ja Marie (vanaema, tütar ja tütretütar) elavad...

Mõlemad raamatud, nii „Orb X“ kui selle järg „Mees eikuskilt“ olid nii põnevad ning peategelasest palgamõrvar nii sümpaatne, et raske oli nende lugemist mõne muu tegevuse vastu vahetada. Evan Smoak valiti poisikesena lastekodust ja kasvatati  üles „orbude programmis“. Temast sai külmavereline ja professionaalne palgamõrvar Orb X, kes algselt vabastas maailma „pahadest“ riigi tellimusel, hiljem aga, et mitte lasta oma oskustel kaotsi minna, hakkas osutama nö teenust neile, kes seda tõesti vajasid. Iga abisaaja pidi lihtsalt tema telefoninumbri järgmisele abivajajale edasi andma. Kogu tema tegevus oli üksikasjalikult ülima täpsusega läbi mõeldud ning turvatud ja kuigi mitte kõik ei läinud alati nii, nagu ta oleks soovinud, tuli ta eluga (kuigi mitte alati tervisega) välja ka kõige uskumatumatest olukordadest. Ometi oli temalgi igatsus lihtsate inimlike väärtuse järele nagu perekond, keda ta oma olemasoluga ohtu ei peaks seadma. Kuid sellest karussellilt maha hüppamine ei ol...

Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul on ilmunud mitmeid koguteoseid ja ajalugusid, isikute elulugusid, näiteks TEA entsüklopeedia „Eesti Vabariik 100”, Mart Laari suur ajaloo mälumäng „Eesti Vabariik 100”, Allan Espenbergi „Esimene Eestis 1918-2017” või Jaak Juske „100 põnevat lugu Eesti vabariigist”. Mina lugesin Loone Otsa kogumikku „Kuulsad ja naljakad eestlased: 250 tõestisündinud lugu”. Autor on 250 eesti kultuuritegelase elust leidnud naljakaid-puändikaid juhtumisi, alates 16. saj. algul elanud Simon Wanradtist, esimese säilinud eestikeelse raamatu autorist kuni Gerli Padari tegemisteni Lotte-muusikalis. Leonid Lentsman valib laulu: „Eesti NSV kommunistliku partei ideoloogiasekretär, pärast ka keskkomitee sekretär, oli krimmieestlane Leonid Lentsman. Kord 1970. aastail osalenud Lentsman järjekordsel labrakal, kus joodi palju viina ja hinged avanesid. Sel puhul selgus ikka, et sisimas on kõik kommunistid kanged eestlased, aga kaine peaga unustasid nad selle jälle ära. Se...

Stockholmi rikaste linnaosa Djursholmi koolis  toimub tulistamine. 18-aastane Maja Norberg on  väidetavalt maha lasknud lisaks mitmetele klassikaaslastele, oma õpetaja, parima sõbra Amanda ning poissõber Sebastiani. Ta on peamine kahtlusalune ning on veetnud vanglas juba 9 kuud oodates kohtuprotsessi algust.  Rootsi meedia ning avalikkuse silmis on ta juba ette süüdi mõistetud. Raamatus on kaks paralleelselt jooksvat loo liini, üks on eeluurimise aeg ja kohtuprotsess ning teine osa on Maja suhted perekonna, Sebastiani ja Amandaga ehk kõik koolitulistamisele eelnev. Kohtuprotsessi kirjeldused  vahelduvad Maja tagasivaatavate mõtisklustega oma fasaadperekonna, pealiskaudsete sõprussuhete ja ellusuhtumise ning liiga keeruliseks muutunud armastuse-kaassõltuvuse üle. Süüdistaja-kaitsja "pingpongimäng" hoiab kõigi pinget üleval viimase minutini, kuigi Maja teab, et kuidagi pole võimalik muuta fakti, et ta tõesti tappis oma parima sõbra ning Sebastiani. Romaani jä...

Kirjastuse Petrone Print „Minu” sarja 100. raamat telliti reisi(äri)mehelt Tiit Pruulilt. Pealkirjaks sai suurejooneline „Minu maailm”. Isiklike muljete huvilisena mõtlesin, et vaatan sisse, mida ta tervest maailmast suutis nii pisikesse raamatusse mahutada. Hakkasin sissejuhatusest peale ja tundus, et liiga suurustlev, lugesin edasi ja edasi ja kaks tundi ja ei suutnudki enne lõpetada, kui raamat läbi sai. Mis selle paeluvuse siis tingis? Ma arvan, et kohalike inimestega kohtumiste ja vestluste esitamine. Palju otsest kõnet tekitas tunde, nagu loeks ilukirjandust. Näiteks: „”Millal sa Kasahstani elama tulid?” alustasin pärast esimest valgusfoori.  „Mis mõttes tulin, ma olen kogu aeg siin elanud. Seitse põlve, nagu öeldakse. Kogu see Lõuna-Kasahstan on usbekke täis. Meid on sel maal üle poole miljoni.” „Kasahhi keelt räägid?” „Mui-du-gii,” teatas Rustam käsi laiutades. Rustamil oli omapärane sõidustiil – ta roolis autot oma suure kõhuga. Kätega ta kas vehkis, et oma sõ...

„ Sa pead aru saama, kuidas depressiooniga ellu jääda, mis pole tõesti kerge, kuna depressioonis olles oled rohkem kurnatud kui terve elu jooksul kokku ja su aju valetab sulle ja sa tunned, et ei väärigi aega ja energiat (mida sul sageli isegi pole), mis on vajalikud abi saamiseks. “ „ Tõeliselt hirmutav on see, et mõnikord ajab täiuslikkus asjad hullemaks. Sa peaksid kurb olema, kui asjad on halvasti, aga kui oled kurb siis, kui sul on olemas kõik, mida sa peaksid väidetavalt soovima? See on täiesti halvav hirm. “ Raamat räägib küll vaimuhaigusest, depressioonist ja ärevusest, aga seda kohati naljakalt. Aeg-ajalt tekkis küll segadus, et miks ma naeran, siin on ju tegelikult tõsised asjad kirjas. Huvitav, kas humoorikamad inimesed ongi tihti suures ärevuses või isegi depressioonis ning kannatavad palju või on kunagi pidanud palju üle elama. Kas huumor on mask, vahend ellujäämiseks? Ma igaks juhuks liiga palju ei mõtle sellele, sest muidu hakkan iga nalja viskavat inimest inten...