Lugemispäevik

Raamatu autor Karl Kello on Rakveres sündinud filmirežissöör, ajakirjanik ja Õpetajate Lehe toimetaja. Enamus eestlasi on elu jooksul käinud Saaremaal Kaali järve kaemas, kuid vaid vähesed teavad, et Põhja- Saaremaal Meiustes, Karja kiriku ja Panga panga vahepeal asub muinasobservatoorium. Kello kirjeldab oma raamatus detailselt seal asuvaid kiviringe ja kiviradu, terviseallikat, matusekohta ja muinassadamat. Võib arvata, et tegemist on päikese- ja kuuobservatooriumi ehk kalendrirajatisega. Autor otsib vastuseid küsimustele, kes ja millal selle rajasid ning kuidas ja milleks kasutasid. Kello ei ole ajaloolane ja raamat ei ole tõsiteaduslik uurimus. Autor pakub välja erinevaid teooriaid, otsib seoseid eesti pärimuse ja teiste rahvaste kultuuriloo vahel ja teeb pikki põikeid mütoloogiasse ja sümbolite maailma. Kello püüab meie eelkäijate püha paiga kohalt saladuseloori küll kergitada, kuid vastuseta küsimused jäävad. Selle raamatu lugemine on kui põnev seiklus,- fantaasiaks ruumi jä...

Doris Kareva koostatud luulekogu "Eesti tunne" sisaldab viimase 150 aasta jooksul ilmunud isamaalisi tekste. Esindatud on üle saja Eesti autori läbi ajaloo. Siin on laule, mida teatakse peast ning ka vähem tuntud luuletusi. See on Eesti lugu erinevatel aegadel. Üle saja aasta tagasi alles unistati oma riigist. Juhan Liiv kirjutas aastal 1909: Sa oled kui salanaine, mu kallis kodumaa; ja seda küll avalikult ei tohi nimeta. Kui vahest nagu vargsi mõte su poole käis: siis panevad seda nad pahaks, kõik ilm sest siis kisa täis. Eestil on olnud paremaid ja raskemaid aegu. Autorid on väljendanud nii rõõmu kui südamevalu, looduse ilu ja armastust. Täna on võimalik tagasi vaadata, meenutada ja leppida. Samas on tulevik olnud üle aegade aimamatu ja alles saladus. Ernst Enno kirjutas aastal 1920: Nii vaikseks kõik on jäänud su ümber ja su sees, mis oli, see on läinud, mis tuleb alles ees. ... Luule, mis on laulu sisse pandud, on tuntuks saanud ja oma elu elama hakanu...

Kirjanik Anti Saare ja illustraator Urmas Viigi lasteraamat ,,Mina, Milda ja meister Michel“ jutustab toreda loo sellest kuidas õde ja vend enda jaoks kuulsa Revalist pärit kunstniku avastasid. Mattias ja Milda on kümne aastased kaksikud, kes vanemate reisi ajal elavad onu Teedu juures. Onu Teedu kodus ei ole arvutit, televiisorit ega lasteraamatuid. Lapsed ootavad unejuttu, kunstiajalugu õppival Teedul tuleb mõte rääkida lastele rahvusvaheliselt kuulsamast Eestist pärit kunstnikust Michel Sittowist (u 1469-1525). 1484. aastal lahkus 15. aastane Michel Revalist Bruggesse, linn asub praeguses Belgias. Raamatu teksti laiendavad mõnusalt laste küsimused. Kuidas ta Bruggesse läks? Võib olla läks ta lennukiga? Taksoga? Purjelaevaga? Mööda maad või mööda merd, hobuste või laevaga, aga igatahes jõudis noor Michel kuulsa Brugge maalikunstniku Hans Memlingi töökotta. Memling oli tuntud ja hinnatud kunstnik, temalt oli palju õppida. Sel kaugel ajal tuli ise kivimeid jahvatada ja segad...

Raamatu autor on loodushuviline noor mees, kes on maast madalast küll üksi ja küll koos oma vanaisaga uidanud mööda metsi. Ta on kuulanud ja nautinud kõike, mida meie rikkalikul loodusel pakkuda on nii hääles kui ka pildis. Vaatamata oma noorusele on ta juba üles astunud keskkonnasaates “Osoon” ning tema fotosid on avaldatud ajakirjas “National Geographic”. Raamatus rändab autor läbi nelja aastaaja ja kirjeldab looduse muutumist üleminekul ühest aastaajast teise. Kirjeldab eluslooduse- lindude, loomade ja putukate tegemisi oma loomulikus elukeskkonnas. Tähtsa osa kirjeldustes hõlmavad metsa hääled ehk autori väljenduse kohaselt metsasosinad. Alati ei ole häälte allikaks elusolendid vaid ümbritsev floora- küll külma käes ägavad või praksuvad puud ning ka tuul ja vihm annavad helidesse oma osa. Kirjeldades lindude poolt tekitatud helisid on autor juurde lisanud ka hääletekitajate fotod. Selline fotode ja maaliliste-mõtlike kirjelduste sümbioos on väga meeldivalt kokku seotud ja pane...

Raamatu peategelaseks on eakas soome mees, kes on eluaeg rasket tööd teinud, koos abikaasaga poja üles kasvatanud ning nüüd, mil abikaasa juba hooldekodus elab, asjalikult endagi jäädavaks lahkumiseks valmistub. Lihtne ja väga praktilise meelega mees on iseendale järelehüüde kirjutanud, kirstu meisterdanud ning ülikonnagi valmis hankinud. Elus aga ei lähe asjad sugugi alati nii, nagu mõeldud või plaanitud ning nii satub Torisejagi ootamatutesse olukordadesse ja väga erineva maailmavaatega inimestega suhtlema. Kõige selle taustal on tal aga võimalus ka enda elule tagasi vaadata ning tal tuleb nentida, et kuigi vanasti oli taevas sinisem ja rohi rohelisem, on tänapäevalgi üht-teist põnevat pakkuda. Suure osa raamatust moodustavadki vana mehe raudsest talupojaloogikast lähtuvad mõtisklused – muhedad ja mõtlemapanevad. Paar näidet ka: „Küll ajab hinge täis, kui oma poeg ei oska sugugi mõelda nii, nagu mõtlen mina. Kui palju lihtsam oleks maailm, kui kõik mõtleksid täpselt nii n...

Tartu Kunstimuuseumi poolt välja antud nii kunsti-, eluloo- ja ajalooraamat üheskoos äratas mu tähelepanu mitte ainult huvitava pealkirja (teemaga), vaid ka kauni köite tõttu.  Kas te teadsite, kes oli Eesti esimene naiskunstnik? Kui ei, siis nüüd on võimalus temast lugeda ja tutvuda raamatu vahendusel tema loodud kunstiga.  Julie Hagen-Schwarz on meie kunstiajaloos ainukordne naiskunstnik. Kuna 19. sajandil Eestis tegutsenud naiste vastu on ikka huvi üles näidatud ja neist rohkem teada tahetud, siis Julie Hagen-Schwarzi käekäik pakub huvi mitte ainult kunstiajalooliselt, vaid ka ajaloolises mõttes laiemalt.  Raamatust saame aimu, millised võimalused olid 19. sajandil hariduse omandamisel sakslastest vähemuse hulka kuulunud naistel. Kuidas suhtuti naiste kunstiõpingutesse ja mida eeldati tolle aja tütarlastelt arvestades nende positsiooni.  Julie Hagen-Schwarzi loo muudabki erakordseks see, kuidas ta sai jagu ühiskondlikest, kultuurilistest ja poliitilis...

Olen küll reisinud ja elanud mõnda aega välisriikides, kuid põhiliselt ikkagi Euroopas ja seda Minu- sarja raamatut lugedes tekkis aeg-ajalt kahetsus, miks ma küll ei läinud kuhugi kaugemale eksootilisemasse kohta, kus oleks eredamaid mälestusi koguda saanud. Minu meelest on raamatu autor väga julge naisterahvas. Eriti arvestades seda, et üsna pikaks ajaks Lõuna-Aafrika Vabariiki elama ja õppima suundudes oli ta veel küllaltki noor (20-aastane). Samas tõsiasi on, et nooremad ongi tihtilugu julgemad ja ei mõtle veel palju erinevate võimalike ohtude peale või ei lase neist end liigselt segada. Väga huvitav oli lugeda autori kaasahaaravalt kirjeldatud kogemusi selles kauges riigis ning meeldis, et ta analüüsis ka palju LAV-s praegu asetleidvaid sündmusi ja nende seost riigi ajalooga. Näiteks on puudutatud teemasid nagu suur lõhe rikaste ja vaeste vahel, rassism, kaootilisus, vägivald, kuid samas on leitud ka palju positiivset LAV-s nagu loodus, inimeste sõbralikkus, paindlikkus. Igatah...