Lugemispäevik

Esimest korda kohtusin Britt-Mariega Fredrik Backmani raamatus „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”. Britt-Marie oli üks Elsa ja vanaema naabritest, keda vanaema tavatses kutsuda vinguviiuliks. Need kaks raamatut täiendavad teineteist, kuid on täiesti eraldi loetavad. Seekord siis raamat Britt-Mariest. Britt-Marie on kuuekümne kolme aastane naine, kes on äsja 40 aastat kestnud abielu selja taha jätnud ja teda petnud abikaasa juurest lahkunud. Nüüd leiab ta ennast tööbüroost, sest Britt-Marie ei talu mõtet, et naabrid võivad ta surnuna leida ja veel haisu järgi, sest inimesega, kes tööl ei käi võib ju nõndaviisi juhtuda. Mida küll inimesed siis temast arvaksid? Kogu eelneva elu on naine olnud koduperenaine ja tema päevad on keerelnud abikaasa Kenti ümber. Ta on pühendunud puhtusele ja korrale ning ei või silmaotsaski sallida mustust ja korralagedust. Ta lihtsalt hoolitseb asjade eest ja puhastab kogu aeg midagi. Britt-Marie meelest söövad korralikud inimesed õhtust k...

Umberto Eco “Praha kalmistu” peategelane Simonini seikleb ajaloos. Eco on võtnud 19.-20. sajandi vahetuse tõsielu sündmused Itaalias ja Prantsusmaal, põigetega Saksamaale ja Venemaale ning torganud sinna vahele sekeldama mehikese, keda tegelikult olemas ei olnud. Ta tegutseb dokumendivõltsija ja libauudiste tootjana ja küll mitte nii suurekaliibrilisena võivad ju poliitikas sellised inimesed olemas olla küll. Mine tea mis kõrvaline sõnavõtt või pahatahtlik sosin võis ajendada suuri sündmusi, kangelaste põrmustumist ja uute esilekerkimist.  Raamat on täis tihedat tegevust, mõnusat täpsust ja peeni nüansse tollasest olustikust. Eneseirooniline Simonini tuleb nagu seebitatult igast olukorrast võitjana välja olles salateenistuste kasuks intriigitsemisega endale vanaduspõlveks kena äraelamise võimaldanud. Saab nalja, vanaaja olustikku heas kirjelduses ja mõtisklusalust inimeste kergeusklikkusest. Eco täidab ajaloo lüngad omamoodi.

"Kes istub, see valitseb. Tool on tähtis. Istumine oli väga kaua priviligeeritud isikute ja kõrgemate seisuste, aga ka patriarhaalses peremudelis perekonnapea otsene eesõigus."  Sattusin sirvima Eesti Rahva Muuseumi ja Eesti Sisearhitektide Liidu välja antud kvaliteetse pildimaterjaliga näitusekataloogi "Toolilugu". Raamat pakkus toredat avastamisrõõmu mitmete vanavanemate, sõprade ning  avalikest interjööridest tuttavate toolide näol. Lutheri vabrik, Tallinna vineeri- ja mööblikombinaat, Standard, Kooperaator, Tarmeko, Softrend ja paljud teised on meile tuntud mööblitööstuste nimed nii minevikust kui tänapäevast, kes tegelikult, aga konkreetsete toolikavandite autoriks on, selgubki iga tooli juures lahti kirjutatud loo abil- kes disainis, missuguseid materjale kasutati, idee päritolu või insipratsiooniallikas jne.  Ajalooline ülevaade sisekujunduse ja toolidisaini kohta on esitatud kümnendite kaupa ning tervikpildi loomiseks on paralleelselt välja toodud mujal...

Tegu on humoorika luuleraamatuga mida ilmestavad Jüri Mildebergi joonistatud portreed. Absurdivõtmes luuletused on „lood elust enesest“, nagu ütleb autor. Luuletustesse on pandud inimesed, kes olid pealkirjas nimetatud haigla taastusravi patsiendid ajavahemikul septembrist 2017 jaanuarini 2018. Tulemuseks üks tõeliselt lustakas raamat koos vägevate illustratsioonidega. Üks näide ka:  Pootsmani Väints Pootsmani Väints pääses haljale oksale, vedas, et õigele nupule vajutas. Viimase bussiga jõudis veel Loksale, väsinud kere siis voodisse majutas. Und nägi õudselt ja pilt oli hirmus: Väints istus oksal ja saagis ja saagis... Teki all naine veel kahtlaselt hirnus, Väints oma rasva sees praadis ja praadis.

LASTE-  JA NOORTEKIRJANDUS    Andrus Kivirähk "Tilda ja tolmuingel" Lugu sellest kuidas nähtamatu tolmuingel tuletab inimestele meelde häid mälestusi. Kui keegi nähtamatut tolmuinglit ei näe siis peategelane Tilda näeb. Kui ühel päeval tolmuingel Tilda aknast sisse lendas, sai alguse nende põnev teekond. Tolmuingel aitab järk-järgult nii Tildal kui ka Tilda sõpradel häid mälestusi meenutada. Sisult on raamat kohati natuke kurb aga väga südamlik. Kindlasti võiksid seda lasteraamatut lugeda ka kõik täiskasvanud. Pille Arnek ,,Elli kirjad“ Raamatus kirjutavad kaks last üksteisele kirju. Elli elab aastas 2018, Henn aga aastas 1918. Tasapisi saavad lapsed üksteise elust rohkem teada. Elli saab palju teada Eesti Vabadussõjast, elust Narvas. Hennu huvitab teadus ja selle kohta pärib ta palju Ellilt. Tähelepanu väärivad tolleaegse Narva ümbruskonna kirjeldused ja ajaloos toimunud sündmuste põimimine tänapäeva ajalise täpsusega. Asukohas ait...

Perfektne sissevaade 18.-19. sajandi vahetuse vaimulikupere ellu. Kirjanik Jane Austeni isa oli väikeses koguduses kirikuõpetaja. Et raha juurde saada, peeti enda majas õpetusel poisse, kasvatati loomi, linde, aedvilja ja oodati, et mõni rikkam sugulane midagi pärandaks. Pärandati raha, mis siis investeeriti ja intressid võimaldasid äraelamist, vaimulikukohti, tiitleid ja mõisu. Kaks Jane Austeni venda teenisid mereväes, tegid karjääri, mis võimaldas kenasti elada, üks päris mõisad, üks isa kirikla. Seetõttu tuli aga isal-emal ja kahel vallalisel tütrel endale linnas maja üürida ja see tähendas nende elukvaliteedi langemist. Naised tööl ei käinud, nende elu möödus näputööd tehes ja kuude viisi mööda rikkamaid sugulasi külakorda reisides. Sarnane praktika kehtis ka toonases Eestis: mõisnike vallalised või lesestunud naissugulased kutsusid end jõukamatele sugulastele külla ja ootasid pärandust. Vaata: Camilla von Stackelberg “Tuulde lennanud lehed: mälestusi vanast Baltikumist”. ...

TEATMERAAMATUD  Teatmekirjanduse vallast on parimaks hinnatud Toomas-Valter Huik „Katkenud lapsepõlv. Kohtumine president Konstantin Pätsiga ja teisi mälukilde 1938–1945” . Kiidusõnu jagub ka raamatusarjale „Kirjanikud omavahel" . Toomas-Valter Huik „Katkenud lapsepõlv. Kohtumine president Konstantin Pätsiga ja teisi mälukilde 1938–1945” Toomas-Valter Huik (sündinud 1931) elas Rakveres aastatel 1932–1944. Tema kirurgist isa Valter Huik oli siinse uue linnahaigla juhataja. Poiss õppis linna 2. algkoolis Tartu tänav 4, ühe talve ka Tööstuse tänava koolis. Hea meenutus meie kodulinna ajaloost ja siin elanud ning töötanud inimestest. Kirja pandud autori noorpõlve märkmete põhjal. Rakvere koolipoisi mälestused Rakverest ja Rakvere kandist annab palju teadmisi kuidas neil aastail elati. Mind puudutas kõige enam peatükk, kus Toomas-Valter Huik oli sõjapaos Kloodi külas. Minu vanaema elas Kloodi külas ta jutustas mulle lapsena lugusid vanadest aegadest, rääk...