Lugemispäevik

Lojaalsus ei ole alati positiivne, lojaalsus võib tõugata halvale teele, lojaalsus võib rikkuda elusid. Theo on teismeline poiss, kelle vanemad on lahutatud ning kes pendeldab kahe kodu vahet, elades vaheldumisi nädala kaupa ema ja isa juures. Kuna ema on Theol keelanud rääkida, kuidas ta elu isa juures korraldatud on, siis ta ei teagi, et  eksabikaasa on allakäinud, ta ei käi tööl, ei hoolitse enda ega poja eest. Theo on  andnud isale lubaduse mitte rääkida emaga tema olukorrast ning uskudes, et isa võtab ennast kokku, peab ta sellest lubadusest ka kinni.  Püüdes lojaalne olla mõlemale vanemale otsib Theo tuimestust kuritarvitades alkoholi. Parima sõbra Mathisiga, istudes koolimaja trepialuses peidikus, joovad nad keset koolipäeva ennast korduvalt täis ning kogused aina suurenevad, sest Theo tahaks lakata tundmast... Poisi muutumist märkab ainsana õpetaja, kelle enda elu on mõjutanud vägivaldne suhe isaga. Romaanis on veel paralleelne liin Mathisi emast, kes ava...

Teenusedisain on teema, mille puhul tundub, et see on muutumas aina populaarsemaks ning paljud tunnistavad selle tõhusust. Tegemist on väga kliendikeskse lähenemisviisiga, kus uuritakse, kuidas tooteid/teenuseid parendada ja vajaduspõhiselt luua uusi. Oluline on välja selgitada, mida kliendid tegelikult väärtustavad. Disain tähendab probleemi lahendamist. “ Teenusedisaini võtmetegur on maailma vaatamine kliendi silmadega – muuta ei ole vaja mitte tema, vaid ettevõtte käitumist ”.  Raamatust saab ülevaate teenusedisaini olemusest ja põgusalt on käsitletud mõnda meetodit, mida on võimalik ka endal proovida, näiteks kliendi teekonna koostamine, puutepunktide leidmine ning kirjeldatud on ka persoonade ja empaatiakaardi tegemise sisu ja kasulikkust. Rõhutatud on seda kuivõrd vajalik on teenusedisaini puhul rääkida inimestega (klientidega) otse, neid intervjueerida, esitada miks-küsimusi ning püüda saada võimalikult erinevate kliendirühmade arvamusi. Ise ei tohiks kunagi liiga palju e...

See on üks hämmastav raamat, milles ei juhtu suurt midagi, kuid mis haarab lugeja endasse juba esimestest lehekülgedest. „Talv Lissabonis” on pianisti Santiago Biralbo ja Ameerika kunstismugeldaja Malcolmiga abielus oleva Lucrecia vaheline armastuslugu. Selline kolmnurkne lugu igatsusest ja armastusest raamatu algusest lõpuni. Kui röövitud on kallihinnaline Cézanne’i maal, millest Biralbo midagi ei tea, algab ohtlik tagaajamine läbi San Sebastiáni, Lissaboni ja Madriidi. See osa raamatust on tempokas nagu põnevik. Kuid enamik loost kulgeb siiski aeglases ja lausa unenäolises tempos. Kui tihtipeale mõjuvad pikad kirjeldused igavalt ja tüütultki, siis selles romaanis maalib kirjanik lugeja silme ette kogu olustiku ja sündmused lausa käegakatsutavaks. Ja sa mitte ainult ei näe seda lugu nagu filmi, vaid ka kuuled. Sest tõepoolest hetkel ei meenugi varem loetust, et keegi muusikat nii hästi kirjeldada oleks osanud, et helid kogu lugemise vältel kõvu kõlama oleksid jäänud. See pilte ...

Jaak Urmeti “Andres, Pearu, Vargamäe” koondab ühiste kaante vahele “Tõe ja õiguse” ilmumise aegsed ajaleheartiklid ja katkendeid nõukogudeaegseist kirjandusteaduslikest uurimustest pluss väljavõtted kirikuraamatutest ja fotosid. “Romaani pealkirja leidmisel on kirjanik püüdnud ära kasutada isa elujuhtumeid, kes on ikka kõnelnud õigusest ja selle vajadusest elus. Ühes selle õigusemõistega on aga kirjanikus tekkinud ka küsimus, kas kõik see, mis isa õigeks peab, on ka tõde. Nii arvatavasti saigi romaanile pealkirjaks “Tõde ja õigus”. Juba teose algus on tõsielulise ja ajaloolise vastavusega, mis kujutab kirjaniku isa Peeter Hanseni (Andrese) kolimist uude elukohta. Kirjaniku isa oli tol ajal 30a mees ja oli just abiellunud noore, 19a neiuga. Kaasavaraks oli ta saanud märahobuse. Vargamäe talu on kirjaniku isatalu – Tammsaare-Põhja. Peeter Hansen on olnud väga tõsine mees ja tööinimene. Naine olnud tal hellaloomuline ja ilusa häälega (sellep. Oli ta ka Pearugi arvates ilusa jealega...

Soome psühhoterapeudi Maaret Kallio raamat „Nõudlikult leebe” on põhjamaiselt rahulik sissevaade inimeseks olemisse. Esmalt uurib autor täiusliku elu anatoomiat. Täiuslikkuse poole pürgides loodetakse vabaneda ebakindlusest, häbist, süütundest ja probleemidest. Aga siis tuleb alati midagi vahele. Täiuslikkus püsib liikumatult paigal. See ei nõustu muutuma ega valitsevate olude ja piirangutega kohanema. Täiuslik elu on elamata elu. Autori sõnul tuleb pigem õppida targasti leppima sellega, mida muuta ei saa – mitte kulutada jõudu vastasseisule, vaid oma asja ajada. Inimlikkuse ilus ja valus oleme kõik samas paadis. Autor arvab, et ei ole eneseabiõpikut, mis viiks õnne juurde. Elu tuleb julgeda lihtsalt elada. Uuringud on näidanud, et õnne ei leia otsides ega saa seda sundida. See on pigem tähendusrikka ja väärtustest juhitud elu kõrvalprodukt, mitte põhieesmärk. Tasakaalukal inimesel ei ole vaja ennast upitada, ega teisi alla suruda. Inimene kellel läheb hästi, soovib head. Me ise o...

Esimest korda kohtusin Britt-Mariega Fredrik Backmani raamatus „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust”. Britt-Marie oli üks Elsa ja vanaema naabritest, keda vanaema tavatses kutsuda vinguviiuliks. Need kaks raamatut täiendavad teineteist, kuid on täiesti eraldi loetavad. Seekord siis raamat Britt-Mariest. Britt-Marie on kuuekümne kolme aastane naine, kes on äsja 40 aastat kestnud abielu selja taha jätnud ja teda petnud abikaasa juurest lahkunud. Nüüd leiab ta ennast tööbüroost, sest Britt-Marie ei talu mõtet, et naabrid võivad ta surnuna leida ja veel haisu järgi, sest inimesega, kes tööl ei käi võib ju nõndaviisi juhtuda. Mida küll inimesed siis temast arvaksid? Kogu eelneva elu on naine olnud koduperenaine ja tema päevad on keerelnud abikaasa Kenti ümber. Ta on pühendunud puhtusele ja korrale ning ei või silmaotsaski sallida mustust ja korralagedust. Ta lihtsalt hoolitseb asjade eest ja puhastab kogu aeg midagi. Britt-Marie meelest söövad korralikud inimesed õhtust k...

Umberto Eco “Praha kalmistu” peategelane Simonini seikleb ajaloos. Eco on võtnud 19.-20. sajandi vahetuse tõsielu sündmused Itaalias ja Prantsusmaal, põigetega Saksamaale ja Venemaale ning torganud sinna vahele sekeldama mehikese, keda tegelikult olemas ei olnud. Ta tegutseb dokumendivõltsija ja libauudiste tootjana ja küll mitte nii suurekaliibrilisena võivad ju poliitikas sellised inimesed olemas olla küll. Mine tea mis kõrvaline sõnavõtt või pahatahtlik sosin võis ajendada suuri sündmusi, kangelaste põrmustumist ja uute esilekerkimist.  Raamat on täis tihedat tegevust, mõnusat täpsust ja peeni nüansse tollasest olustikust. Eneseirooniline Simonini tuleb nagu seebitatult igast olukorrast võitjana välja olles salateenistuste kasuks intriigitsemisega endale vanaduspõlveks kena äraelamise võimaldanud. Saab nalja, vanaaja olustikku heas kirjelduses ja mõtisklusalust inimeste kergeusklikkusest. Eco täidab ajaloo lüngad omamoodi.