Lugemispäevik

Selle raamatu kirjutamisel sai autor inspiratsiooni tõestisündinud loost, kus üksikema elas kahekesi koos oma erivajadusega lapsega ja kuivõrd palju oli tema elu mõjutanud just häbi. Raamat oli haarav, kohe algusest peale oli peategelasest Nadkast väga kahju. Tema lapsepõlve kohta lugedes oli juba selge, et tema lapseea kogemused hakkavad mõjutama ka tema edaspidist elu. “ Esimene asi, millega Nadka oma elus hakkama sai, oli mõrv. Ta oli tapnud sündides oma ema. Seda ei jätnud tema vanaema, kellega Nadka üles kasvas, päevagi meenutamata. ” Pärast raamatuga lähemalt tutvust tehes tekkis kohe mõte, et just inimestega töötavad inimesed võiksid selle läbi lugeda. Nii lihtne on kaaskodanikke hukka mõista, kuid kui natuke sügavamale minna, siis saab inimesest teise pildi ja suureneb mõistmine. Häbitunne on üks hirmsamaid tundeid. Raamatu lugemine paneb paratamatult mõtlema kui palju see tunne meid ennast mõjutanud on. Kui paljudest asjadest (väljakutsetest) me oleme loobunud kartes läbi k...

Käes on aeg tibusid lugeda ja möödunud lugemisaasta kokku võtta. Läinud aasta lemmikud loetud raamatute hulgast on välja nopitud ja tavakohaselt jagame neid  kõigi huvilistega. Võib öelda, et pilt sai kirju, sest lugemislauale jõudis häid raamatuid erinevatest žanritest. Valik sõltub suuresti sellest, mis näppu juhtub ja mis enam meelde jääb. Erilisi lemmikuid just palju ei ole, aga mõned soositumad raamatud tulevad siinses loetelus esile. Enam hääli saanud raamatud on tänavu ilukirjanduse vallast Lisa Brennan-Jobsi „Prügikala“ , Joel Dickeri “Baltimore`ide raamat” ja Adrian McKinty „Kett” . Teatmekirjandusest osutus populaarseks Einar Ellermaa „Baruto. Rääkimata lood” ja lasteraamatutest Ilmar Tomuski „Väike vunts” ja Jaanus Vaiksoo ’’King nr 39’’ . EESTI ILUKIRJANDUS  Urmo Jaanimägi „Kolimise laastav mõju“ Millegipärast kõnetas see raamat tunduvalt rohkem kui Urmas Vadi „Elu mõttetusest“. Tegemist siis lühijutukogumikuga, raamatusse koondatu kohta ...

Väikekirjastus Nornberg & Co on tuntud oma kaunite väljaannete poolest. Ka selle raamatu puhul oli just stiilne kujundus, raamatukaanel ilutsev taignarulliga härrasmees see, mis esmalt mu tähelepanu köitis. Ja nagu väike laps pildiraamatut lapates tegin minagi seekord kõigepealt tutvust vahvate ajastutruude illustratsioonidega. Lehekülgedelt vaatasid vastu 1930. aastate rõivastes daamid ja härrasmehed, oli erinevaid tolle aja reklaame ja isegi väike kehakaalu jälgimise juhend. Raamatu on kujundanud Kristel Kaerma, kes oma keraamikust õe Kadri Kaermaga paljudele rakverlastele juba koolipõlvest tuttav on. Kuigi kokaraamatud ei ole just minu lemmikrepertuaar, süüvisin sisusse.Kokaraamatu koostas Merike Jürjo, kes on kokku kogunud retseptid 1920. ja 1930. aastate ajakirjadest. Tegemist on kolmekeelse raamatuga ning inglise ja saksa keelde on retseptid tõlkinud Iris Assad. Ja need retseptid on vahvad: piiskopi leib ja praosti piparkoogid, lõhemuna ja seened kadunud munadega, valged ...

Äng, viha, süütunne, lootusetus ja samas ka lootus. Nii võiks kirjeldada antud loo peategelase iraanlanna Nahidi tundeid. Tundeid, mis äkki purskusid pinnale saades teada oma raskest haigusest ja peatsest lõpust. Mineviku mälestused kodumaal Iraanis põimuvad läbisegi- helged ja valusad mälestused. Austus ema vastu, kes kasvatas üksi üles seitse tütart, ning õed kes olid alati üksteisele toeks. Nahidi piinab küsimus, kas tema haigus on karistuseks selle eest, et õdedest noorim kaotas elu minnes temaga koos revolutsioonilisele meeleavaldusele. Või selle eest, et ta põgenes Iraanist, jättes maha oma pere. Kuid kultuurilised erinevused tulid kaasa uuele kodumaale Rootsi. Abikaasa Masoodi vägivaldsus oli paljus osas kantud nende kodumaal levinud mõtteviisist, et naine ongi alam ja peab meest teenima ning iga eksisamm saab vägivallaga karistatud. Kogu selle Nahidi kibeduse ja meeleheitega peab toime tulema tema tütar Aram, taludes ka ülekohut ema poolt ennastsalgavalt. Kogu see valu ja ah...

Elundidoonorlus ja siirdamine ei ole just tavapärane igapäevaelus ette tulev jututeema, kuigi viimasel ajal on Eesti Haigekassa kampaania tõttu see meedias veidi enam tähelepanu saanud. Inimesi, kes elu päästva elundi ootejärjekorras, on alati rohkem, kui doonoreid. Elundidoonorlusega on seotud ka mitmeid müüte ja paljudele tundub see ebaeetiline. Raamat "Teekond Vincentini" toob, aga raske meditsiinilise valdkonna tagamaad ning protseduuri vajalikkuse meie ette otse kõige intiimsemal viisil, nimelt Malini läbielatu kaasabil. Teismelisena saab Malin teada, et tal pole emakat. Ta lükkab lastetuks jäämise mõtte kaugele ajusoppi ja sisendab aastaid endale, kui tore on olla vaba, reisida ja keskenduda karjäärile, kuniks tutvub Claesiga.  Kõrvuti Malini eluga on raamatus arst Mats Brännströmi ja tema teadusmeeskonna 15 aastat kestnud keeruline teekond katsetest erinevate loomadega, et lõpuks oleks võimalik siirdada emakas inimesele. 2010.aastal oli Sahlgränska ülikooli hai...

Raamat räägib ühe eesti pere loo läbi mitme põlvkonna. Paadipõgenik Toomas Kivise poeg Jörgeni ja tema rootsi naise perre sünnib läbi suurte raskuste (mingi imeliku posija abil) kauaoodatud laps, kes saab nimeks Päär. Paraku on poeg pisut isemoodi, liiga väikese peaga ja nõrguke. Sellest pisut isemoodi poisist saab loo peategelane.  Et järgi anda isa Toomase vanas eas insuldi tagajärjel tekkinud kodumaa ja kodutalu igatsusele, sõidab Jörgen koos Väike-Pääriga Eestisse vaatama vana kodutalu ja uurima segaseid omandisuhteid. Erilist teineteisemõistmist Jörgeni ja eestlaste vahel ei teki, erinevalt Päärist, kes end vanas talus üsna koduselt tunneb. Kui poeg talus pehkinud redelilt kukkudes peapõrutuse saab, hakkab pärislugu pihta. Tõele au andes oli mul raamatusse raske sisse elada. Tundus kuidagi vanamoodne ja probleemid kunstlikud. Näiteks peaosalise solvumine pilkamise peale, et too ei tea, kes on Tammsaare. Pisut võõristavalt mõjuvad ka matslikud ja kasuahned kodueestlased...

Valgesse laminaati surutud rõõmsate värviliste mummudega kaaned lausa sundisid seda raamatut haarama. Kultuuriloolane ja ajakirjanik Cassia St. Claire uuris 18. sajandi naistemoodi ja sattudes vanades tekstides erinevatele värvivarjundite nimetustele, hakkas ta värvimaailma sügavamalt uurima. Sellesse kogumikku on koondatud 75 värvitooni nimetused, ajalugu, saamislood, kasutusviisid ja hulgaliselt põnevaid ning ka koomilisi juhtumusi. Lisaks spektrivärvidele on kirjeldatud ka musta, valge ja pruuni erinevaid varjundeid. Paljud värvitoonid on meile kindlasti tuttavad, aga kas me ka teame miks neid just niimoodi nimetatakse ja milliste kuulsate kunstnike lemmiktoonid olid just need? Kas oled kuulnud muumiapruunist või Napoli kollasest? Milline näeb välja draakoniveri või sinerõikasinine? Milline on terre verte roheline või orsell? Millise kunstniku loomingus oli sinine periood ja keda lummas kollane? See raamat annab neile küsimustele põnevaid, üllatavaid ja lausa jahmatavaidki vast...