Lugemispäevik

  Lugenud varasemalt mind ülimalt köitvaid ja ootamatu lõpplahendusega R. Ware põnevikke „Pimedas, pimedas metsas“ ja „Luku taga“, võtsin „Valetamise mängu“ kätte üsna ülesköetud ootustega. Algus oligi paljulubav. Pikapeale aga hakkas venima, kuigi säilis ootus, et kohe-kohe saabub see pingeline ja jahmatav lõpp. Oli küll dramaatikat ja ohtlikke situatsioone ja lõpp isegi traagiline, aga üsna aimatav. Lugu on neljast tüdrukust, kes ühe õppeaasta koos Salteni internaatkoolis õppisid. Üheskoos Kate`i pool, koos tema isa ja kasuvennaga veedetud idüllilised nädalalõpud lõppesid toega, mille saladust on tüdrukud endaga aastaid kaasas kandnud. Nüüd, kus mõned neist on juba lapsevanemad ja elus üht-teist saavutanud, ähvardab see saladus välja tulla. Üle paljude aastate saadakse Kate`i juures jälle kokku ja püütakse väljapääsu otsida. Enne aga on vaja selgusele jõuda, mis üldse toimus ja kas see, mida sõbrannad teadsid, oli ikka tõde või rikkus keegi kokkulepitud reeglit, et üksteisele ei ...

Kaia Raudsepp on Võrumaalt pärit kirjanik, kes 2018. aastal lõpetas Tartu Ülikooli infokorralduse eriala, spetsialiseerudes raamatukogundusele. Praegu elab Tartus ja töötab tugiisikuna. „Nähtamatu tüdruk” on tema esikromaan. Raamatu peategelane Lena on gümnaasiumi viimases klassis õppiv noor tüdruk, kes armastab matemaatikat ja sudokusid, kuid mitte rääkimist. Üksindust, mitte sõprust. Madala enesehinnangu tõttu on ta veendunud, et just üksindust ta vääribki. Tal on tihti raske olla just tema ise, eriti siis, kui ta endale väga ei meeldi. Ta peab end nähtamatuks tüdrukuks, keda pannakse tähele ainult siis, kui tema kallal saab nöökida. Mõned inimesed on aktiivsed ning armastavad tähelepanu, kuid Lena oli sellele täielik vastand. Miks keegi peaks tahtma olla sõber kellegagi, kes saab vaevu sõna suust? Keegi, kes on nii saamatu.  Kõik see kummitab teda ööd ja päevad, kuni Lena kohtab üht julget ning pisut kangekaelset noormeest ja ta seetõttu end läbi poisi defineerima hakkab. Tema s...

Sarjas „Nüüdisromaan“ ilmunud raamatu peategelane on 84-aastane iirlane Maurice Hanningan, kes Rainsford House’i hotelli baaris istudes ja oma elule tagasi mõeldes tellib viis jooki – igaüks neist mõeldud toostiks ühele olulisele inimesele tema elus. Läbi Maurice’i mälestuste ja mõtiskluste koorub välja tema elu lugu. See on lugu vaesest poisist, kes raske elu kiuste saavutab elu lõpuks rikkuse, mille suurusest ei ole tegelikult aimu tema enda abikaasal ega pojalgi. Kuid see lugu ei käi ümber raha, vaid Maurice’i jaoks on olulised just need inimesed tema ümber, kelle auks ta tooste tõstab. Nagu igas loos, on siingi valetamist ja vaenu, aga ka siirast rõõmu väikestest asjadest ning sügavat armastust.  Vana mehe mõtiskluste kaudu saab aimu ka Iirimaa elu-olust 20.sajandi esimeses pooles ning kuigi jutustus liigub vaheldumisi mineviku ja oleviku vahel, on seda lihtne jälgida. Maurice on väga sümpaatne peategelane, hoolimata sellest, et ta tihti jäärapäine ning kinnine mees, tagasihoid...

Kirjastuselt Eesti Raamat ilmus kevadel Sirje Keevalliku tõlkes Antoine Lauraini romaan „Presidendi kaabu“. Teose süžee hakkab kerima 1986. aasta Pariisis juhusliku seiga läbi, mil president Francois Mitterrand unustab restoranis kaaskonnaga õhtustades maha oma viltkaabu. Jah, need kaabud on ühed salapärased aksessuaarid, just nagu küüntest kübarad. Ka Mitterrandi peakate hakkab elama ulaelu, mõjutades imeväel uute omanike elusaatust, julgustab suunda muutma, selga sirgeks ajama, end vanast lahti raputama, inspireerib, sisendab usku endasse. Romaan on tempokas ja haarav. Lugeja tuiskab koos nelja elu nullpunktis piinleva sümbolprantslasega läbi Pariisi elu.  Daniel Mercier – keskealine võimekas, kuid küündimatu ülemuse alluvuses vaevlev finantsspetsialist, tubli pereisa - on esimene, kelle teekond kaabuga ristub ning kes niru enesetunde kohendamiseks presidendi poolt mahaunustatud kübara restoranis „laenab“, ajendatuna vagast soovist tunda end koos presidendiga õhtustanud seltsko...

Mida teha, kui meest ei ole ja 3 last on vaja toita ja koolitada? 100 aastat tagasi Vabadussõja-aegses Eestis ja revolutsioonijärgsel Venemaal, kui pole ametit, ainult viie keele oskus.  Vene krahvitar Maria Zakrevskaja oli Berliinis tutvunud Jäneda mõisniku Johan von Benckendorffiga ja 1911. aastal 18-aastaselt ülepeakaela abiellunud. Noorpaar elas Peterburis jõukat elu, kuni toimus revolutsioon, algas sõda. Mees ja lapsed sõitsid Jänedale pakku, naine jäi Peterburi surevat ema põetama. Piirid maailmaga pandi kinni, raha polnud, ainult nälg ja tagakiusamine. 1919 tuli teade, et mees on Eestis tapetud, mõis ära võetud, lapsehoidja püüdis Kalijärvel neile jäetud suvemõisas endal ja kolmel lapsel hinge sees hoida.  Niisiis, mida teha, kui oled ilma ametita naine ja pead järsku oma peret üleval pidama ja mitte lihtsalt hinge sees hoidma, vaid lapsed ka kõrgkoolitama? Mura otsustas ära kasutada oma viit keelt (eesti, vene, inglise, saksa ja prantsuse) ja kuulsaid tutt...

Koostanud Merilis Roosalu Tekstide autor Katrin Frosch Raamatus on üle 250 ajaloolise foto, mis peegeldab ülevaatlikult Tallinna Linnamuuseumi fotokollektsiooni Tallinnas toimunud sündmustest ajavahemikus 1856-1990. Pildile on püütud suursündmusi (Eesti Vabariigi I aastapäeva paraad Peetri platsil (Vabaduse väljakul)), pidulikke külaskäike (näiteks Nikolai II koos perega 1908.aastal Tallinna sadamas), rongkäike ja laulupidusid, mälestusmärkide avamisi (Peeter I kuju avamine septembris 1910 ja Russalka avamine septembris 1902) ja toredaid rahvapidusid. Jäädvustatud on ka kurbi sündmusi: matuseid, üleujutusi ja põlenguid (näiteks Oleviste kiriku torni põlemine 27.juulil 1931) ning muidugi on raamatus rida fotosid sõjapurustustest. Suursündmuste kõrval on fotosilma ette jäänud ka väikesemaid sündmusi, mille fotosid on samuti põnev vaadata: näiteks septembris 1930 üle Tallinna lennanud tsepeliinist ning 1936.aastal Hagenbecki loomaaia elevanti Viru tänaval jalutamas. Omaette huvitavad ...

1992.aasta talvel kaob Prantsuse Rivieras eliitkooli kampusest noor tütarlaps Vinca. Arvatakse, et ta on põgenenud koos oma filosoofiaõpetajast armastatuga. Vincat näib haihtunud, sest vaatamata pingutustele ei õnnestu kellelgi teda leida.  Kakskümmend viis aastat hiljem kohtuvad koolikokkutulekul kolm Vinca parimat sõpra Fanny, Thomas ja Maxime. Nad pole küll aastaid kohtunud, kuid neid ühendavad saladused, mille ilmsikstulekut ei soovi keegi. Mis aga juhtus Vincaga? Thomast on see küsimus kaua vaevanud ning nüüd proovib ta viimaks saladusele jälile jõuda. Inimese mälu on petlik ning nii on Vincat armastanud Thomasel tüdrukust hoopis teistsugused mälestused, kui on tüdruku teistel sõpradel. Kes ta õigupoolest oli ja miks ta kadus? Vincaga juhtunu väljaselgitamisel saavad haiget (ja seda nii otseses kui kaudses tähenduses) mitmed Thomase lähedased. Kas on siis tõe väljaselgitamine seda väärt?  Seda saab otsustada juba iga lugeja ise. Väga põnev raamat, milles ootamatuid süžeep...