Lugemispäevik

Gertrude Kieli põnev teaduslugude raamat “Mida taevas võib meile rääkida” tekitab igatsuse vanatädi järgi, kes suudab lapses sütitada huvi teaduse vastu. See on kaasahaarav lugu kaheksa-aastasest Williamist, kellel tuleb tervelt üks nädal oma suvevaheajast veeta tädi Gunvori juures. Tõre tädi Gunvor on Williami ainus sugulane, tema emaema õde, seega ainus, kes saab poisi enda hoole alla võtta seni kauaks kui ema on kursusel ja isa tööreisil. William on täiesti kindel, et tädi juures veedetud aeg saab olema elu kõige hullem nädal, aga poisi suureks üllatuseks asi nii ei lähe. Tädi Gunvoril on jagada huvitavaid lugusid teadusest ja teadlastest, lugusid vürtsitavad vaatlused ning katsed kodus leiduvate vahenditega aga ka kohalikust observatooriumist laenatud pikksilmaga. Loole lisavad salapära ja põnevust tädi majas kostvad kummalised hääled, millest tädi rääkida ei taha. Iga kord kui hääled kostavad, hakkab tädil jube kiire ning pärast ei ole temast mõni tund jälgegi. Tahad teada, mis sa...

Sattus ette üks naljakas kriminull. Indrek Hargla on hakanud välja andma sarja Kriminaalne raamatukogu ja esimene anne ongi seal tema enda “Heade mõrvade linn: Kolm mõrvalugu Tartust”. Ulme, aga selline tõepärane. Tegevus toimub peatselt peale meie aega Tartus ja seetõttu on tegevuspaigad kõik tuttavad. Naljakaks teeb asja see, et vahepeal on riik hakanud kõvasti kultuuri rahastama ja kultuuriühingute ja muuseumide vahel käib võitlus, kes suurema noosi saab. Muuseumid on koondunud huvigruppidesse, neil on oma professionaalsed luuregrupid. Oma huvide kaitseks võib kõne alla tulla isegi mõrv. Rahad on tõepoolest suured: “Me maksame ühe poogna ilukirjandusliku teksti eest tuhat eurot pluss maksud, metakirjanduse eest kakssada eurot lehekülg. Illustratsioonide eest kolmsada eurot tükk”, ja seda ajakirjas. Peale kultuuriasutuste pretendeerivad parnassile ka ülikool, mis tahtis muudkui muuseumihoonetesse oma allasutusi ja Lõunakeskus, mis meelitas muuseume veel suurema rahaga, et neist teema...

  Olin pisike koolieelikust plikatirts, kui ema uuris, mis mind alatihti vanavanaemale külla tõmbab ja mina vastasin, nagu asi oli: “Lugud.” Igapäevast vada, klatši ja kirjeldusi kuuleme hommikust õhtuni, lugusid vähem, kuigi väärtust omavad just need. Raamatu “Lugude hoidja” autor Sally Page väidab, et kõik lood raamatus on elust endast ning räägitud tema klientide poolt ajal, mil ta töötas lillepoes. Raamatus kogub lugusid koristaja Janice, kes lõpuks avaldab ka enda loo. Põnevad lood, põnevad elud, mis läbi peategelase on kenasti tervikuks seotud. Nagu elus endas, jagub ka raamatus tõsiseid teemasid ja hulganisti muhedat huumorit. Mainimata ei saa jätta, et ikka ja jälle tulevad teoses jutuks raamatud, raamatukogud ning raamatupoed. Kindlasti tasub seda raamatut lugeda ning miks mitte mõelda ka enda loo kirjapanemisele. “Janice pöörab pilgu eemale, et oma tundeid varjata. Ta on üllatunud ja liigutatud ning see kinnitab talle taas, et inimesi saab tundma õppida ainult nende lugud...

  Terra Alta on provints Kataloonias, kus elu kulgeb üsna rahulikult ja turvaliselt. Kuid ühtäkki raputab kogu Terra Altat erakordselt julm mõrv – piinarikkalt tapetakse kohaliku suurfirma eakad omanikud. Mõrvarid on kadunud kui tina tuhka ning peagi jookseb hoogsalt alanud mõrvajuurdlus tupikusse. See ei anna rahu aga Barcelonast Terra Altasse kolinud politseinikule Melchor Marinile, kes kolleegide ja ülemuste vastuseisus hoolimata jäärapäiselt juurdlust jätkata soovib. Mõrvajuurdlus vaheldub raamatus Melchori minevikukirjeldustega, mis leebelt öeldes on üsna värvikad. Tema enda päritolu ja minevikuteod ning käimasolev uurimine panevad nii mõnelgi korral teda mõtlema, kust jookseb siiski piir õigluse ja õiguse vahel. Melchori visadus viib süüdlaste leidmiseni, kuid ometi ei ole lõpplahendus lihtne: mängus on nii kadedus, alandus, kui ka kättemaks. Javier Cercas on üks Hispaania nüüdisaegse proosakirjanduse suuri meistreid, kellelt eesti keeles on varem ilmunud ka romaanid „S...

  „Palermovej ülemlaul” on perekonnasaaga kolmest põlvkonnast, kelle juured ulatuvad Kopenhaageni luksusvillast sügavale Sankt-Peterburgi tsirkusesse ning oksad sirutuvad Pariisi ooperimajja. Minajutustajaks on Esther, kelle rikkast Taani töösturite perekonnast vanaisa 1921. aastal Palermovejle maja ostab. Vanaisa armastab muusikat ja kirjandust ning   ihkab endale kodu täis ooperit, boheemlasi ja armastust. Ärireisil Petrogradi satub Hannibal külastama Sowalskaja tsirkust, kus armub ülepeakaela venelannasse Varinkasse. Kui Varinka lõpuks Kopenhaagenisse jõuab, osutub ta vägagi tulevärki täis prouaks, keda päris hästi ei mõista abikaasa, tütar ega lapselapsedki. Varinka ja Hannibali tütar Eva kohtab stjuardessina töötades rootslast Jan Gustavit, kel on eriline anne postituvide kasvatamises ning nemad saavad kolm tütart – Filippa ning kaksikud Estheri ja Olga. Ja nii see perekonnasaaga kulgebki: sünnitakse, kasvatakse ja surrakse, samal ajal on sündmuste keskpunktiks ik...

  Seni gastronoomiast ja muudest toredatest asjadest kirjutanud Myrakas, ehk Üllar Priks on seekord võtnud südameasjaks harida lugejaid kodutute lemmikloomade teemal. Koos Varjupaikade MTÜga välja antud raamat püüab hääle anda neile, kes enda eest rääkida ei saa. Kahjuks on meil väga palju kodutuid loomi, kes varjupaika sattudes sooviksid leida oma kodu ja tunda oma inimese paikätt. Myrakas on kirja pannud toredalt värvika loo oma neljajalgsetest musketäridest, kes on tulnud tema ellu talle midagi õpetama. Ta kirjutab oma lapsepõlvest koos erinevate lemmikloomadega ja tõdeb- aeg oli siis täiesti teine ja loomad lihtsalt olid. Ei mõeldud sellele, mida nad tunnevad. Oma pere luues hakkas majapidamisse lisanduma varjupaigast võetud kasse ja koeri, igaühel oma lugu, iseloom ja elukaar. Kuna loomade eluiga on inimeste omast lühem, tuleb arvestada ka lemmiku lahkumisega seotud leinaga. Lemmikud lisavad oma nö pättustega elule ka vürtsi. Näiteks oli Myraka peres koer Ginnu, kes harrastas...

Alberto Pincherle Moravia (1907-1990) on üks 20. sajandi itaalia kirjanduse olulisemaid autoreid. Eesti  keelde on tõlgitud “Ükskõiksed”, “Konformist”, “Valik Rooma novelle” ja “Põlgus”. Kogu tema looming kuulub katoliku kiriku keelatud raamatute nimekirja. Romaani “Põlgus” põhjal on vändanud filmi prantslane Jean-Luc Godard. Lisaks ka fakt, millest rääkis Andrus Kivirähk: “Mul oli komme illustreerida oma ajalehe naljajutte mingite fotodega ja muidugi päris fotosid ei olnud, seega ma lõikasin neid välja vanadest ajakirjadest, mis toimetuses vedelesid, ja ka (Ivan) Orava pildil oli tegelikult tuntud itaalia kirjanik Alberto Moravia, see oli ühes vanas Vene filmiajakirjas ning ta nägu kuidagi sobis selle tegelasega,” selgitas Kivirähk ja mainis, et hiljem on Andrus Vaarik selle üle võtnud. “Tänapäeval seostatakse Oravat rohkem tema näoga.” „Põlgus“ on armastusromaan, õigemini lugu armastuse otsasaamisest ja muutumisest millekski muuks. Lihtne koduperenaisest abielunaine ei armasta en...