Otse põhisisu juurde

Postitused

Jari Järvelä „Kahele poole koske“

Romaani minajutustajaks on üks tavaline Soome poiss, kelle kaks vanaema elavad ühes väikeses Lääne-Soome linnas. Siiski tundub, et vanaemade Aino ja Sofia vahel laiub justkui ületamatu ookean, mille põhjuseks on enam kui poole sajandi tagused sündmused. Aino ja Sofia lapsepõlves toimunud kodusõjas oli ühe pere punaste, teise pere valgete poolel. Hoolimata paljudest möödunud aastatest ei ole haavad nende südametes paranenud. Nii kuulebki poiss memmedelt lugusid nende lapsepõlvest – surmast ja hirmust, armastusest ja vihkamisest. „Memm oli mässu ajal minust natukene vanem. Tal oli väike õde, kelle patsi otsa olevat pandud kuljus, et ta ära ei kaoks. Õed vaatasid käsikäes aknast, kuidas kaks naabrit viidi keldri seina äärde mahalaskmisele. Põmm, põmm, põmm, põmm, põmm, põmm. Väikese õe kuljus kilksatas iga lasuga. Memm ei olnud sel ajal memm, vaid väike tüdruk nimega Aino. Surnukehad jäeti külma kätte mustuma nagu kartulid.“ „Sofia pilgutas silmi ja pigistas huuled kokku, kikkhabe m...

Tommi Kinnunen „Ei öelnud, et kahetseb“

  Tommi Kinnunenilt on eesti keeles ilmunud mitu Soome ajalugu käsitlevaid romaani, näiteks  „Nelja tee rist“ ja „Peräküla“, lisaks leidub meie kogudes ka soomekeelne romaan „Lopotti“. Rännakuromaani „Ei öelnud, et kahetseb“ tegevus leiab aset vahetult peale Teise maailmasõja lõppu, mil Norrast taanduvatest Saksa vägedest jäävad maha sakslaste teenistuses olnud tsiviilisikud, sealhulgas soomlannad. Nii transporditaksegi ühel päeval soomlannadest raamatu peategelased peale lühikest vangilaagris veedetud aega Norra-Soome piirile ning neile näidatakse ette suund kodumaale. Nii algab sadu kilomeetreid pikk jalgsirännak kodu poole läbi inimtühja kõnnumaa. Rännak läbi ilusa, kuid karmi ja ohtliku Põhja-Soome maastiku on raske: toitu napib, riided   ja jalatsid on selliseks teekonnaks ebasobivad ning teele peidetud miinid on eluohtlikud. Kuid lisaks raskele teekonnale rõhub naisi ka teadmatus, sest keegi ei tea, kes või mis neid täpselt ees ootab. Ühel raamatu peategelast...

A. M. Ollikainen "Konteiner"

Soome põneviku „Konteiner“ tegevus toimub Helsingis ümber mõjuvõimsa Lehmusoja perekonna, kelle suvekodu värava ette on toodud merekonteriner, millest leitakse uppunud tundmatu naine. Esmalt ei tunne teda justkui keegi, kuid aegamööda selgub, et päris tundmatu naine perekonna jaoks siiski ei ole.  Uurimist veab uurija Paula Pihlaja, kes nagu viimase aja krimiromaanides tavaks, on ka ise keerulise minevikuga ning paralleelselt oma põhitööga tegeleb hoopis ühe teise juhtumi salajase uurimisega. Kirjanikest abielupaari Aki ja Milla Ollikaise ühistööna valminud põnevik „Konteiner“   on uue krimisarja avaraamat.  Soome keeles on juba ilmunud ka sarja järgmine osa „Kiik“.

Antonio Manzini „07. 07. 2007“

See on viies osa aseprefekt Rocco Schiavone lugude sarjast. Esimeses osas „Must rada“ (2017) on aseprefekt pagendatud Põhja-Itaalia väikelinna Aostasse ja see on seotud kunagiste sündmustega Roomas. Järgnevad osad „Aadama küljeluu“ (2018), „Maikuu lumi“ (2020) ja „Kevadpuhastus“ (2021) kannavad endas seda mineviku taaka, millega Roccol kokku tuleb puutuda ka kohalikke kuritegusid lahendades. Sarja viiendas osas saab lugeja lõpuks teada, mis juhtus tol saatuslikul suvel Roomas ja kuidas kaotas elu Rocco armastatud naine Marina. Neile, kes ei ole veel sarja lugema asunud, teadmiseks, et peategelase näol on tegemist politseinikuga, kes oma töömeetodeid ja kolleegidega suheldes väljendeid eriti ei vali, kelle parimad sõbrad lapsepõlve aegadest on pehmelt öeldes kurjategijad, kuid üksteisele ääretult lojaalsed põhimõttel „sinu probleem on meie kõigi probleem“. Ja kui Rocco politseinikuna aitab sõpradel aeg-ajalt mõne „äriotsa“ korda ajada ja seeläbi ühtlasi oma majanduslikku seisukorda para...

Gertrude Kiel "Mida taevas võib meile rääkida. Teaduslugusid lastele"

Gertrude Kieli põnev teaduslugude raamat “Mida taevas võib meile rääkida” tekitab igatsuse vanatädi järgi, kes suudab lapses sütitada huvi teaduse vastu. See on kaasahaarav lugu kaheksa-aastasest Williamist, kellel tuleb tervelt üks nädal oma suvevaheajast veeta tädi Gunvori juures. Tõre tädi Gunvor on Williami ainus sugulane, tema emaema õde, seega ainus, kes saab poisi enda hoole alla võtta seni kauaks kui ema on kursusel ja isa tööreisil. William on täiesti kindel, et tädi juures veedetud aeg saab olema elu kõige hullem nädal, aga poisi suureks üllatuseks asi nii ei lähe. Tädi Gunvoril on jagada huvitavaid lugusid teadusest ja teadlastest, lugusid vürtsitavad vaatlused ning katsed kodus leiduvate vahenditega aga ka kohalikust observatooriumist laenatud pikksilmaga. Loole lisavad salapära ja põnevust tädi majas kostvad kummalised hääled, millest tädi rääkida ei taha. Iga kord kui hääled kostavad, hakkab tädil jube kiire ning pärast ei ole temast mõni tund jälgegi. Tahad teada, mis sa...

Indrek Hargla "Heade mõrvade linn. Kolm mõrvalugu Tartust"

Sattus ette üks naljakas kriminull. Indrek Hargla on hakanud välja andma sarja Kriminaalne raamatukogu ja esimene anne ongi seal tema enda “Heade mõrvade linn: Kolm mõrvalugu Tartust”. Ulme, aga selline tõepärane. Tegevus toimub peatselt peale meie aega Tartus ja seetõttu on tegevuspaigad kõik tuttavad. Naljakaks teeb asja see, et vahepeal on riik hakanud kõvasti kultuuri rahastama ja kultuuriühingute ja muuseumide vahel käib võitlus, kes suurema noosi saab. Muuseumid on koondunud huvigruppidesse, neil on oma professionaalsed luuregrupid. Oma huvide kaitseks võib kõne alla tulla isegi mõrv. Rahad on tõepoolest suured: “Me maksame ühe poogna ilukirjandusliku teksti eest tuhat eurot pluss maksud, metakirjanduse eest kakssada eurot lehekülg. Illustratsioonide eest kolmsada eurot tükk”, ja seda ajakirjas. Peale kultuuriasutuste pretendeerivad parnassile ka ülikool, mis tahtis muudkui muuseumihoonetesse oma allasutusi ja Lõunakeskus, mis meelitas muuseume veel suurema rahaga, et neist teema...

Sally Page “Lugude hoidja”

  Olin pisike koolieelikust plikatirts, kui ema uuris, mis mind alatihti vanavanaemale külla tõmbab ja mina vastasin, nagu asi oli: “Lugud.” Igapäevast vada, klatši ja kirjeldusi kuuleme hommikust õhtuni, lugusid vähem, kuigi väärtust omavad just need. Raamatu “Lugude hoidja” autor Sally Page väidab, et kõik lood raamatus on elust endast ning räägitud tema klientide poolt ajal, mil ta töötas lillepoes. Raamatus kogub lugusid koristaja Janice, kes lõpuks avaldab ka enda loo. Põnevad lood, põnevad elud, mis läbi peategelase on kenasti tervikuks seotud. Nagu elus endas, jagub ka raamatus tõsiseid teemasid ja hulganisti muhedat huumorit. Mainimata ei saa jätta, et ikka ja jälle tulevad teoses jutuks raamatud, raamatukogud ning raamatupoed. Kindlasti tasub seda raamatut lugeda ning miks mitte mõelda ka enda loo kirjapanemisele. “Janice pöörab pilgu eemale, et oma tundeid varjata. Ta on üllatunud ja liigutatud ning see kinnitab talle taas, et inimesi saab tundma õppida ainult nende lugud...