Lugemispäevik

Mis seostub Mulgimaaga? Mulgi kuub, mulgi puder, mulgi uhkus, mulgi kangus, mulgi kapsad, mulgi korp, mulgi keel ... Mulkidest räägitakse kui uhketest, upsakatest ja kangetest, nad on anekdootides ja lauludes. Mida kujutab endast Mulgimaa, mis on tema ajalooline taust, millised tema piirid, traditsioonid, mis asju aetakse praegu Mulgimaal. Seda see raamat teada annabki, ühe pühendunud mulgimaalase vaatevinklist põigetega ajalukku ja selgitades traditsioone. Aga ka uusi sõnu peab mulgi keeles välja mõtlema, et haakuda tänapäevaga: jutisilt, mooturvikat ja purjumiiter näiteks. Kas mulgi identiteet saab selgemaks, saab igaüks ise otsustada. Mulgimaalt pärit inimesena oli mul põnev teada saada, kuidas raamat Mulgimaad tutvustab, mida autor peab oluliseks välja tuua. Sain teada üsna palju uut, sest olin ise teadlik vaid ühe Mulgimaa kandi tegemistest ja sealgi oli nii uut teavet kui ka mõnusat äratundmisrõõmu.  Raamatu autor on tuntavalt Mulgimaa võludes kinni ja seda õhkub raamatu igal...

Norra proosa- ja näitekirjanik Jon Fosse on kirjutanud novelle, lühijutte, luulet, lasteraamatuid, esseesid ja näidendeid. Fosse draamaloomingus on 40 näidendit ja neid on mängitud maailmas üle 900 korra. Tema teoseid on tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde. Pean tunnistama, et mina ei olnud Jon Fosse loominguga tuttav, aga kui ta äsja Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks kuulutati, haarasin kätte tema “Triloogia”, mis on ilmunud eesti keeles 2017. aastal. See teos koosneb kolmest üksteisel põhinevast lühiromaanist. Esimest osa lugedes ei saanud ma algul mõhkugi aru. Lugu kulges omas veidras uinutavas rütmis ning lõpuks leidsin end mingist kummalisest seisundist, millelaadsesse olin sattunud kunagi ammu Arnold Rüütli kõnet kuulates. Lugu keris aga aina edasi, nagu üks ühtlane lõputu mõttevool ning autor kui tubli külakiigutaja vedas mu selle vooluga kaasa. Fosse stiil on väga eriline, sõna- ja lausekordused muudavad selle poeetiliseks ja unenäoliseks. Seega sain alles esimese lühiroma...

Islandi põnevik, mille tegevus kulgeb paralleelselt tänapäevas ja minevikus.  Peale maavärinat kahaneb Kleifarvatni järve veetase drastiliselt ning nähtavale ilmub mehe luustik. Auk koljus ning laiba uputamiseks kasutatud aparaat annavad kindlat tõestust mõrvast.  Paraku pole selge, kellega on tegemist. Mitmed leiud, näiteks laiba külge seotus venekeelsete kirjadega raadiosaatja, lisavad loole salapära. Uurimine viib tagasi minevikku, külma sõja aega, kui kommunistlikke vaadetega islandi üliõpilased suunati õppima Ida-Saksamaale, et kommunistlikus paradiisis ideoloogiliselt veelgi enam areneda. Nii mõnelgi idealistlikul noorel tuli süsteemis pettuda - kogeda ideaalide purunemist, reetmist ja süsteemi julmust. Teisitimõtlemine polnud lubatud ning tõi kaasa traagilisi tagajärgi paljudele. Lisaks põnevale krimiloole annab raamat hea ettekujutuse tolle aja sündmustest ja olustikust kommunistlikus maailmas, kus kedagi ei saanud usaldada ning lubatud oli vaid üks mõtteviis.

„Varumehed“ on näidendi vormis raamat, mis räägib Soomes juhutöid tegevate eestlaste argielust ja mõtetest.  Loo peategelane on töötuks jäänud keskealine intellektuaal Kalju, kelle tööotsingud Eestis ei edene, ning kes viimases hädas klassivenna abil ja eeskujul Soome juhutöid tegema sõidab.  Kirjeldused nn kalevipoegade karmist elu-olust on muidugi pisut üle võlli, näiteks mitmekesi koos autos elamine ja magamine ning kilekotiga hädal käimine, kuid väga mõjusad. Nalja ja humoorika dialoogi taga on päriselu valu ja viletsus - Eesti ja Soome vahel pendeldavate eestlaste identiteedikaotus, mõranevad peresuhted ja kodutuse tunne. Äratundmist pakub näidend nii eestlastele kui soomlastele. Näidend on saanud lavastuseks, see esietendus Soome rahvusteatris 2023. aasta kevadel ning on alates sellest sügisest Eesti Draamateatri mängukavas.

Jeannette Walls'i romaan "Klaasloss" oli aastal 2015 minu ja paljude kolleegide lemmikteos, seetõttu oli positiivse lugemiselamuse ootus ülikõrge. Lähemalt saab tema eelmisest raamatust lugeda siit:  http://lvkrkraamatublogi.blogspot.com/2015/04/jeannette-walls-klaasloss.html Kui "Klaasloss" põhines autori enda elulool, siis "Hang the Moon" tegevustik toimub kuiva seaduse aegses Ameerikas, Virgina osariigis asuvas Clarebourne'i maakonnas ning on osaliselt inspireeritud ajaloolistest isikutest ja sündmustest. Peategelaseks Sally,  noorelt ema kaotanud, Clarebourne'i  suurmaaomaniku ja juhtfiguuri Duke Kincaidi tütar.  Duke on  karismaatiline, kolmandat korda abielus, armastav ja hooliv isa, lugupeetud valitseja, kes on mõistev ja õiglane hädasolijate suhtes.  Elu- ja põllumaad kasutavad  rentnikud maksavad talle nii põllusaadustes kui salaviskis ( moonshine )*, mis aga tolleaegses Ameerikas sugugi seaduslik pole.   Enda poega peab Duke nõrguke...

Kaamerad, mobiilid, sisselülitatud arvutid ja telerid, droonid: aina laieneb inimeste jälitamise mooduskond. Olete ehk isegi mõelnud, kuidas tänapäeval üldse põgeneda. Anthony McCarten on selle uitmõtte vormistanud romaaniks “Kao jäljetult”. Üks firma tahab katsetada oma jälgimistehnoloogia uuendusi ja korraldab kümnele vabatahtlikule võistluse: kes kuu aja pärast on ikka veel leidmata, võivad omavahel ära jagada 3 miljonit. Osalejatele antakse kadumiseks 2 tundi ja siis läheb jälitamiseks. Kaduja number 1, kahe lapsega üksikema, otsustas end koos lastega lasta vanaisal viia looduskaitsealale telkima. Jälitajate arvutid tuvastasid perekonna auto maanteel ja välja saadetud kinnivõtmisrühm jõudis peatselt peale vanaisa nende varjumiskohta. Kaduja number 2, pensionil erusõjaväelane, otsustab sõita vanade sõjaväesemude poole. Otsijad leidsid lähemalt suheldud sõbrad Floridast, tungisid uuemate autode kokkupõrke hoiatussüsteemidesse ja arvutid sõelusid kõnnakutuvasti abil ühest bussijaama...

  Nina Lykke on väga huvitav Norra kirjanik, kelle uut raamatut ma põnevusega ootasin. On ju tema Põhjamaade romaani sarjas ilmunud vaimukas “Surmahaigus” perearst Elinist olnud lugejate seas menukas ja hinnatud. Nüüd ilmunud romaan “Ega me siin lõbu pärast ole” on ootamatu ja üllatav, sest oma kuulsusesära kaotanud kirjanik Knut ei ole just eriti meeldiv tegelane. Knuti läbimurdeteose ilmumisest on möödunud kakskümmend aastat, kirjutamine on muutunud ebaõnnestumiste tõttu vastumeelseks ja igavaks. Et mingilgi tasemel ära elada, peab ta töötama hooldekodus valveid tehes, tundes ennast mutrikesena masinavärgis. Seepärast on kutse Lillehammeri kirjandusfestivalile teretulnud vaheldus ning väljapääs rahalisest kitsikusest lootusega heale söögile ja honorarile. Viimased päevad on vaene kirjanik toitunud ainult kuivikleivast, munadest ja naaber Franki veiniriiuli varudest. Reis Lillehammerisse kujuneb MeToo ja tõsielustaaride poolt tagakiusatud valge keskealise mehe vaevaliseks enesele...