Lugemispäevik

Jüri Ehasalu, jurist, ajakirjanik, äri- ja kirikutegelane pani kokku raamatu lugudest, mida ta käsitles Maalehes aastatel 2013-2019. Ta oli aastaid Eesti suurima tiraažiga ajalehe Maaleht omanik. Autori analüüsivatel kirjutistel on kindel selgroog, mida ta on korduvalt välja öelnud: faktitäpsus, usaldusväärsus. Nii on sündinud huvitav lähiajaloost kõnelev raamat. Me võime arvata, et teame ju sellest ajast enam-vähem kõike, sest oleme ise olnud lähemalt või kaudsemalt nende sündmuste tunnistajateks, kuid vaatamata sellele jätkub kokkusattumusi, salatsemisi, (hea)tahtlikke tegematajätmisi ja kahjuks ka reetmisi, mis on aastakümnetega ilmsiks tulnud ja annavad seega sündmustele uuema vaatenurga. Ütlen ausalt, et mulle ei meeldi lugeda ei nõukogude ajast ega ka raskest poliitilisest ülekuminekuajast taasiseseisvumisse. Kõik need nõukaaegsed prominendid ja Moskva käsud tekitavad minus mentaalset iiveldust. Vaatamata sellele võtsin ma kätte raamatu, mis lubas värvikaid lugusid Eesti lähiajal...

Kas te teadsite, et Eesti Vabariigi presidendi Konstantin Pätsi kantseleiülem Elmar Tambek, kes Kanadas paguluses olles kirjutas mälestusteraamatu „Tõus ja mõõn”, on sündinud Rakverest 20 km kaugusel Võsu poole Kupjarahva talus. Ja et tema paksus raamatus on tervelt 100 lehekülge kirjeldusi 1920-1930-ndate vahetuse Rakverest, kui ta siin prokurörina töötas. „Oli imekena, vaikne päikesepaisteline varasuve hommik, kui 12. juunil kella 5 paiku Rakvere jaamas rongilt maha tulin. Jaamas oli paar unist raudteelast ja mõni üksik reisija...Astusin lõpuks jaamahoonest välja, väike reisikohver käe otsas, ja seadsin sammud linna poole. Rakvere peatänavaid, Tallinna ja Pikka, tundsin varem. Ka Laada- ja Turuplats ning Tallinna tänavalt sinna viiv Lai tänav polnud mulle võõrad. Hüljates neid mulle juba tuttavaid kohti, lonkisin kõrvaltänavaid kaudu Rakvere Rahvamaja poole ja sealt üle Vallimäe Tammikusse. Rakveres ei ole kunagi olnud vaatamisväärsusi. Ka siis mitte, kui mina sinna asusin. Ei...