Seitsmeaastane Amerigo Speranza on üks neist lastest, kes pandi nn õnnerongi peale, mis viis kommunistliku partei eestvedamisel suure hulga Napoli lapsi Põhja-Itaaliasse, et nad keerulise II maailmasõjajärgse aja üle elaksid. See teekond, aga tekitas poisi jaoks lõhe kahe maailma vahele– ühes oli tal kõik, mida ta kunagi igatsenud oli, ent teises tema kodu, juured ja ema.
Raamatu võib mõtteliselt jagada neljaks osaks. Esimeses osas kirjeldab kirjanik Amerigo viletsuses, kuid õnnelikku elu enne rongireisi, sellele järgneb uue perega kohanemise ja muusika leidmise lugu. Lugedes mõjus emotsionaalselt kõige rusuvamalt Amerigo ja ema taaskohtumine. Amerigo jaoks lahtus rõõm kiiresti, sest vaesus ja tavaelu trööstitus olid pärast Põhja-Itaalia positiivseid kogemusi palju raskemini talutavad.
Lugu kulmineerus Amerigo naasmisega kodulinna, kus ta 50-aastasena rändas uuesti oma mälestustes tagasi kaugesse lapsepõlve, mil tegi otsuse, mis kinkis talle tuleviku.
Minu arust on parimad ajaloolised romaanid need, mis toetuvad vähetuntud faktidele. Nii saab korraga hea lugemiselamuse kui ka uusi teadmisi, nagu selle romaanigi puhul.
Kommentaarid
Postita kommentaar