Lugemispäevik

Mõned raamatud panevad kaasa elama juba esimestel lehekülgedel. Ieva Flamingo luulekogu „Kärarikas klass” on just selline raamat. See on luulekogu, mis kõnetab nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Lapsed leiavad siit tuttavad olukorrad oma igapäevasest koolielust, täiskasvanud aga võivad avastada, et kuigi kriit on väljasuremas, ei ole kooli kärarikkus ja tempokas elu kuhugi kadunud. Tegelikult pole vahet, kas koolipinki istuti eile või kakskümmend aastat tagasi, sest paljud tunded, naljad ja kogemused on üllatavalt ajatud. Enamik Ieva luuletusi on rõõmsad, mängulised ja humoorikad. Neis leidub vallatust, sõnamängu ning lõbusaid tähelepanekuid klassikaaslaste, õpetajate (isegi direktori!) ja koolipäevade kohta. Need luuletused kutsuvad ette lugema, kaasa mõtlema ja sageli ka naerma. Samas ei piirdu raamat ainult rõõmsate hetkede kirjeldamisega. Naljakate luuletuste vahele on põimitud ka sügavamaid mõtisklusi. Juttu tuleb üksildusest, sellest, mida võib tunda laps, kes ei leia endale kohta t...

On raamatuid, mis viivad meid kaugele - ajaloo sügavustesse, võõrastele maadele, fantaasiamaailmadesse. Ja siis on raamatuid, mis teevad hoopis vastupidist - need toovad meid meie oma argipäevale niivõrd lähedale, et alles nüüd hakkame seda justkui esimest korda tõeliselt nägema. Tõnu Õnnepalu uus romaan "Tööpäev" kuulub kindasti viimaste hulka. Raamatu tegevus toimub Hõbekuuse puukoolis - kohas, kus kasvatatakse istikuid, torgatakse mulda taimi, juuritakse neid müügiks jälle välja, töötatakse labidate ja masinatega ning veedetakse päevi pauside ja lõunatundide rütmis. Esmapilgul võib tunduda, et kõigest sellest pole suurt midagi kirjutada, sest on ju seal tehtav töö nagu töö ikka, seesama rutiin kordub päevast päeva. Aeg venib ja kaob korraga, nagu raamatu tutvustuses tabavalt öeldakse.  Raamatut lugedes aga selgub, et see ei räägigi tegelikult üksnes puukoolist, vaid hoopis meist endist. Autor oskab näidata, kuidas on meie kõigi töömaailm täis omamoodi absurdi, mida argipäe...

Walter on poiss, kes on terve oma elu olnud oma isaga lahutamatu. Nad rändavad koos mööda Ameerikat ja isa on Walteri suurim kangelane. Ühel hetkel peab Walter aga ootamatult kolima vanaisa juurde väikelinna, ta ei saa aru, miks isa temaga enam ei ole. See tekitab temas segadust ja kurbust. Uues koolis alustab ta viiendat klassi täiesti üksi. Walter tunneb end võõrana ja igatseb vana elu tagasi, ometi leiab ta viisi, kuidas silma paista. Ta teeb kooli teadaannetes naljakaid hääli ja üllatab kõiki. See toob talle ootamatu tähelepanu ja uusi võimalusi. Walter kutsutakse koolimuusikali katsetele, seal hakkab ta tasapisi leidma oma kohta. Ta saab uusi sõpru, kes teda mõistavad. Samal ajal igatseb ta endiselt oma isa, ta usub, et isa on kuskil tööl ja tuleb varsti tagasi. Tõde on aga palju keerulisem ja valusam. Selgub, et isa võitleb oma probleemidega ega ole täiuslik. Alkoholismi mõju ilmneb läbi isa ebastabiilse käitumise ja kadumiste. Tõde isa sõltuvusest on Walteri jaoks šokk, sest see...

  Kui otsid sel suvel head raamatut, mis oleks lihtne kätte võtta, aga ei laseks pärast kohe lahti, siis Nina Lykke „Kus on täiskasvanud?“ on kindel valik. Kas pole vahel nii, et täiskasvanuks olemine tundub midagi sellist, mida kõik justkui peaksid oskama… aga keegi ei ole seda meile päriselt õpetanud? Ida on 60-aastane pereterapeut. Ta kuulab iga päev teiste inimeste suhteid, püüab neid mõista ja lahti harutada. Aga oma elu on korraga palju keerulisem: poeg ei taha temaga suhelda, abikaasa on läinud ja mingi kindlus tema elus on lihtsalt ära kadunud. See, mis teeb selle raamatu heaks, on see, kui äratuntavalt Lykke inimesi kirjeldab. Mitte suuri draamasid, vaid neid väikseid hetki, kus sa tahaksid olla parem, targem, rahulikum… aga tegelikult oled lihtsalt inimene. Kes armastab valesti, ütleb valel ajal valesid asju ja loodab, et asjad lähevad siiski korda. Ja kuigi teemad on kohati valusad, on lugemine üllatavalt kerge. Lykke huumor on kogu aeg seal sees - selline vaikne ja täpn...

  Seitsmeaastane Amerigo Speranza on üks neist lastest, kes pandi nn õnnerongi peale, mis viis kommunistliku partei eestvedamisel suure hulga Napoli lapsi Põhja-Itaaliasse, et nad keerulise II maailmasõjajärgse aja üle elaksid. See teekond, aga tekitas poisi jaoks lõhe kahe maailma vahele– ühes oli tal kõik, mida ta kunagi igatsenud oli, ent teises tema kodu, juured ja ema.  Raamatu võib mõtteliselt jagada neljaks osaks. Esimeses osas kirjeldab kirjanik Amerigo viletsuses, kuid õnnelikku elu enne rongireisi, sellele järgneb uue perega kohanemise ja muusika leidmise lugu. Lugedes mõjus emotsionaalselt kõige rusuvamalt Amerigo ja ema taaskohtumine. Amerigo jaoks lahtus rõõm kiiresti, sest vaesus ja tavaelu trööstitus olid pärast Põhja-Itaalia positiivseid kogemusi palju raskemini talutavad.  Lugu kulmineerus Amerigo naasmisega kodulinna, kus ta 50-aastasena  rändas uuesti oma mälestustes tagasi kaugesse lapsepõlve, mil tegi otsuse, mis kinkis talle tuleviku.  Min...

  Romaani „Theseuse laev” tegevus toimub 19. sajandi alguses Dorpatis, kus baltisaksa neiu Friederike kasvab üles muusika ja suurte ootuste keskel. Friederike on südikas ja iseteadlik tütarlaps, kes soovib saada pianistiks, kuid tema elu kujuneb hoopis võitluseks isiklike unistuste ja ajastu karmide normide vahel. Romaan jälgib Friederike teed läbi abielude, kaotuste ja keeruliste pereolude. Teos keskendub ühe baltisaksa kingsepapere saatusele, kuid veel enam Friederike sisemaailmale ja vastupidavusele. Romaani peategelane on pooleldi ajalooline isik, romaan põimib ajaloolisi arhiivikilde väljamõeldud detailidega. Romaani pealkiri viitab Theseuse laeva paradoksile – kas laev, mida aja jooksul tükkhaaval uue puiduga parandatakse, on see sama laev, mis alguses? Romaan inimese identiteedist, sellest, kuidas elu inimest aja jooksul muudab. 2025. aastal pälvis romaan Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel II koha.

Paljudele auhindadele nomineeritud Heneliis Nottoni läbivalt sirelililla raamat "Tähed Agnesele" on minu selle kevade lemmik lugemine. Üsna raamatu alguses sain aru, et olen veidi kade, et praegune mina seda lugeda saan ja mitte mina nooremana, sest autori stiil mõjub nii julgelt ja lootusrikkalt. Loomingulise mõtte- ja visandiraamatuna tunduv teos on sündinud tihedas koostöös kunstniku Maria Izabella Lehtsaare ja graafilise disaineri Agnes Isabelle Veevoga. Raamat on oma teksti ja visuaalidega mõnusalt jälgitav ja vaimukas. Kohati aga ka keeruline ja sunnib mitmeid kordi mõtlikult kaugusesse vaatama ja samuti meenutama lapsepõlves ambivalentseid lihasuppe ja kuidas neid süües õppisime vaikima. Teoses leidub veel dialooge teiste tuntud kirjanikega, on (tunde)paraboole ja on isegi autori isiklik telefoninumber, millele ma kavatsen saata tervitused ja autori palvel edasiviivama tagasiside kui lihtsalt "väga hea". Jääme ootama sirelite õitsemist ja autori järgmisi mõtt...