Lugemispäevik

  Aastaid tagasi miljoneid lugejaid inspireerinud menukirjanik Elizabeth Gilbert on tagasi uue, julge ja sügavalt isikliku mälestusteraamatuga, mis heidab valusa pilgu inimhinge varjukülgedele. Raamat jutustab autori ja tema parima sõbra Rayya Eliase ootamatust armastusest, mis muutub peagi tragöödiaks. Tegemist on halastamatu ja ausa kirjeldusega sellest, mis juhtub, kui elu kaunimast armastusloost saab õudusunenägu. Gilbert ei ilusta midagi, vaid toob lugeja ette oma suhtesõltuvuse, halvimad hetked ja süngeimad mõtted. Ta kirjutab valusa otsekohesusega ootamatult vähidiagnoosi saanud Rayya viimsetest päevadest ja iseenda halbadest sõltuvusmustritest. Autori ellu saabub pöördepunkt alles siis, kui ta loobub eneseõigustamisest ja kontrollivajadusest. „Jõe äärde välja“ ei ole kerge suvelugemine, vaid kaasahaarav rännak, mis kõnetab igaüht, kes on olnud mõne sõltuvuse kütkeis, igatsedes samas sisemist rahu. See on sobiv lugemine neile, kellele pakuvad huvi elulood, inimsuhete keeruku...

  Mis juhtub siis, kui sa tahad teha midagi, mida sinul teha ei lubata? Teisel pool laguuni asub Murano - paik, kus klaasikunst on rohkem kui käsitöö. See on traditsioon, perekond ja sajandite jooksul edasi antud oskus. Orsola Rosso julgeb unistada millestki, mis tema ajastul naistele ei kuulu - klaasikunstist. Kui perekonna elu lööb kõikuma, peab ta oma unistuse nimel astuma üle keelatud piiride ja õppima salaja klaasi vormima. Tema teekond on täis armastust, kaotusi, raskusi ja võite ning viib läbi aegade, millega muutub ka tema enda elu. Kõige põnevam on see, et Orsola lugu ei jää ühte aega. Lutsukivina läbi sajandite kulgev „Klaasimeister“ jutustab naisest, perekonnast ja Veneetsiast, kus maailm pidevalt muutub, kuid soov oma elu ise kujundada jääb. Mulle meeldis Orsola juures tema julgus erineda ja valida oma tee, isegi siis, kui see tähendab minna vastuollu teiste ootustega. Väga meeldis mulle ka see, kuidas klaasikunst on kogu looga läbi põimunud - habras klaas muutub justku...

Peategelane Anna Fox elab üksinda New Yorgis oma suures majas. Tugeva ärevuse ja agorafoobia tõttu ei suuda ta kodust lahkuda ning tema päevad mööduvad nelja seina vahel vanu filme vaadates, veini juues, internetis suheldes ja aknast naabrite elu jälgides. Kõik muutub, kui naabrusesse kolib uus perekond – Russellid. Esmapilgul näib nende elu peaaegu täiuslik, kuid ühel õhtul näeb Anna oma aknast midagi, mida ta poleks pidanud nägema. See hetk muudab kõik ning seab ohtu ka tema enda elu. Mida sügavamale Anna naabrite ellu ja saladustesse tungib, seda rohkem hakkavad päevavalgele tulema ka tema enda mineviku varjatud küljed. Kui politsei Anna versiooni sündmustest ei usu, hakkab ta ka iseendas kahtlema: kas ärevus ja ravimid moonutavad tema tegelikkusetaju või püüab keegi sihilikult panna teda uskuma, et ta ei saa enam omaenda mõistust usaldada.

On 1905. aasta. Tsaari-Venemaal ja ka selle Eesti aladel levivad revolutsioonilised meeleolud - vabrikute töölised mässavad, nõudes kaheksatunniseid tööpäevi. Samal ajal leitakse Abja kõrtsist surnud mees. Urjadnikud ehk toonased politseinikud Ado Luuk ja tema abiline Max Rawell hakkavad uurima tema suremise asjaolusid. Või on ikkagi tegemist mõrvajuhtumiga? Kes seda tegi, kuidas ja miks? Kahtlusaluste ringist pole pääsu isegi ahjualusel... Brontius Plutus, kellest pidi saama Rawelli jäljekoer, otsustab aga ise, keda jälitada ja armastab oma koerustükkide vahepealsel ajal hoopiski mõnusasti põõnata.  Mulle meeldis raamatu juures selle miljöö. Krimiliin pani küll lehti kiiremini keerama, kuid rohkemgi veel nautisin ajastuhõngu ja talurahva eluolu kirjeldusi. Mõtteainet pakub ka tolle ajastu naise üpris nähtamatu roll.  "Abja ahjualune" on Luuki ja Rawelli sarja teine osa. Eelmine osa, "Härjasoo hingevaras" võitis 2023. aastal kirjastuse Tänapäev krimiromaanide konkur...

Mõned raamatud panevad kaasa elama juba esimestel lehekülgedel. Ieva Flamingo luulekogu „Kärarikas klass” on just selline raamat. See on luulekogu, mis kõnetab nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Lapsed leiavad siit tuttavad olukorrad oma igapäevasest koolielust, täiskasvanud aga võivad avastada, et kuigi kriit on väljasuremas, ei ole kooli kärarikkus ja tempokas elu kuhugi kadunud. Tegelikult pole vahet, kas koolipinki istuti eile või kakskümmend aastat tagasi, sest paljud tunded, naljad ja kogemused on üllatavalt ajatud. Enamik Ieva luuletusi on rõõmsad, mängulised ja humoorikad. Neis leidub vallatust, sõnamängu ning lõbusaid tähelepanekuid klassikaaslaste, õpetajate (isegi direktori!) ja koolipäevade kohta. Need luuletused kutsuvad ette lugema, kaasa mõtlema ja sageli ka naerma. Samas ei piirdu raamat ainult rõõmsate hetkede kirjeldamisega. Naljakate luuletuste vahele on põimitud ka sügavamaid mõtisklusi. Juttu tuleb üksildusest, sellest, mida võib tunda laps, kes ei leia endale kohta t...

On raamatuid, mis viivad meid kaugele - ajaloo sügavustesse, võõrastele maadele, fantaasiamaailmadesse. Ja siis on raamatuid, mis teevad hoopis vastupidist - need toovad meid meie oma argipäevale niivõrd lähedale, et alles nüüd hakkame seda justkui esimest korda tõeliselt nägema. Tõnu Õnnepalu uus romaan "Tööpäev" kuulub kindasti viimaste hulka. Raamatu tegevus toimub Hõbekuuse puukoolis - kohas, kus kasvatatakse istikuid, torgatakse mulda taimi, juuritakse neid müügiks jälle välja, töötatakse labidate ja masinatega ning veedetakse päevi pauside ja lõunatundide rütmis. Esmapilgul võib tunduda, et kõigest sellest pole suurt midagi kirjutada, sest on ju seal tehtav töö nagu töö ikka, seesama rutiin kordub päevast päeva. Aeg venib ja kaob korraga, nagu raamatu tutvustuses tabavalt öeldakse.  Raamatut lugedes aga selgub, et see ei räägigi tegelikult üksnes puukoolist, vaid hoopis meist endist. Autor oskab näidata, kuidas on meie kõigi töömaailm täis omamoodi absurdi, mida argipäe...

Walter on poiss, kes on terve oma elu olnud oma isaga lahutamatu. Nad rändavad koos mööda Ameerikat ja isa on Walteri suurim kangelane. Ühel hetkel peab Walter aga ootamatult kolima vanaisa juurde väikelinna, ta ei saa aru, miks isa temaga enam ei ole. See tekitab temas segadust ja kurbust. Uues koolis alustab ta viiendat klassi täiesti üksi. Walter tunneb end võõrana ja igatseb vana elu tagasi, ometi leiab ta viisi, kuidas silma paista. Ta teeb kooli teadaannetes naljakaid hääli ja üllatab kõiki. See toob talle ootamatu tähelepanu ja uusi võimalusi. Walter kutsutakse koolimuusikali katsetele, seal hakkab ta tasapisi leidma oma kohta. Ta saab uusi sõpru, kes teda mõistavad. Samal ajal igatseb ta endiselt oma isa, ta usub, et isa on kuskil tööl ja tuleb varsti tagasi. Tõde on aga palju keerulisem ja valusam. Selgub, et isa võitleb oma probleemidega ega ole täiuslik. Alkoholismi mõju ilmneb läbi isa ebastabiilse käitumise ja kadumiste. Tõde isa sõltuvusest on Walteri jaoks šokk, sest see...

  Kui otsid sel suvel head raamatut, mis oleks lihtne kätte võtta, aga ei laseks pärast kohe lahti, siis Nina Lykke „Kus on täiskasvanud?“ on kindel valik. Kas pole vahel nii, et täiskasvanuks olemine tundub midagi sellist, mida kõik justkui peaksid oskama… aga keegi ei ole seda meile päriselt õpetanud? Ida on 60-aastane pereterapeut. Ta kuulab iga päev teiste inimeste suhteid, püüab neid mõista ja lahti harutada. Aga oma elu on korraga palju keerulisem: poeg ei taha temaga suhelda, abikaasa on läinud ja mingi kindlus tema elus on lihtsalt ära kadunud. See, mis teeb selle raamatu heaks, on see, kui äratuntavalt Lykke inimesi kirjeldab. Mitte suuri draamasid, vaid neid väikseid hetki, kus sa tahaksid olla parem, targem, rahulikum… aga tegelikult oled lihtsalt inimene. Kes armastab valesti, ütleb valel ajal valesid asju ja loodab, et asjad lähevad siiski korda. Ja kuigi teemad on kohati valusad, on lugemine üllatavalt kerge. Lykke huumor on kogu aeg seal sees - selline vaikne ja täpn...

  Seitsmeaastane Amerigo Speranza on üks neist lastest, kes pandi nn õnnerongi peale, mis viis kommunistliku partei eestvedamisel suure hulga Napoli lapsi Põhja-Itaaliasse, et nad keerulise II maailmasõjajärgse aja üle elaksid. See teekond, aga tekitas poisi jaoks lõhe kahe maailma vahele– ühes oli tal kõik, mida ta kunagi igatsenud oli, ent teises tema kodu, juured ja ema.  Raamatu võib mõtteliselt jagada neljaks osaks. Esimeses osas kirjeldab kirjanik Amerigo viletsuses, kuid õnnelikku elu enne rongireisi, sellele järgneb uue perega kohanemise ja muusika leidmise lugu. Lugedes mõjus emotsionaalselt kõige rusuvamalt Amerigo ja ema taaskohtumine. Amerigo jaoks lahtus rõõm kiiresti, sest vaesus ja tavaelu trööstitus olid pärast Põhja-Itaalia positiivseid kogemusi palju raskemini talutavad.  Lugu kulmineerus Amerigo naasmisega kodulinna, kus ta 50-aastasena  rändas uuesti oma mälestustes tagasi kaugesse lapsepõlve, mil tegi otsuse, mis kinkis talle tuleviku.  Min...

  Romaani „Theseuse laev” tegevus toimub 19. sajandi alguses Dorpatis, kus baltisaksa neiu Friederike kasvab üles muusika ja suurte ootuste keskel. Friederike on südikas ja iseteadlik tütarlaps, kes soovib saada pianistiks, kuid tema elu kujuneb hoopis võitluseks isiklike unistuste ja ajastu karmide normide vahel. Romaan jälgib Friederike teed läbi abielude, kaotuste ja keeruliste pereolude. Teos keskendub ühe baltisaksa kingsepapere saatusele, kuid veel enam Friederike sisemaailmale ja vastupidavusele. Romaani peategelane on pooleldi ajalooline isik, romaan põimib ajaloolisi arhiivikilde väljamõeldud detailidega. Romaani pealkiri viitab Theseuse laeva paradoksile – kas laev, mida aja jooksul tükkhaaval uue puiduga parandatakse, on see sama laev, mis alguses? Romaan inimese identiteedist, sellest, kuidas elu inimest aja jooksul muudab. 2025. aastal pälvis romaan Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel II koha.

Paljudele auhindadele nomineeritud Heneliis Nottoni läbivalt sirelililla raamat "Tähed Agnesele" on minu selle kevade lemmik lugemine. Üsna raamatu alguses sain aru, et olen veidi kade, et praegune mina seda lugeda saan ja mitte mina nooremana, sest autori stiil mõjub nii julgelt ja lootusrikkalt. Loomingulise mõtte- ja visandiraamatuna tunduv teos on sündinud tihedas koostöös kunstniku Maria Izabella Lehtsaare ja graafilise disaineri Agnes Isabelle Veevoga. Raamat on oma teksti ja visuaalidega mõnusalt jälgitav ja vaimukas. Kohati aga ka keeruline ja sunnib mitmeid kordi mõtlikult kaugusesse vaatama ja samuti meenutama lapsepõlves ambivalentseid lihasuppe ja kuidas neid süües õppisime vaikima. Teoses leidub veel dialooge teiste tuntud kirjanikega, on (tunde)paraboole ja on isegi autori isiklik telefoninumber, millele ma kavatsen saata tervitused ja autori palvel edasiviivama tagasiside kui lihtsalt "väga hea". Jääme ootama sirelite õitsemist ja autori järgmisi mõtt...

Väikese eesti kirjastuse Puänt välja antud Miranda July raamat “Käpuli” paelus tähelepanu keskealiste naiste muredega. Neljakümne viie aastane naine, kel on mees ja viieaastane laps, tunneb järsku keset argipäeva, et on armunud. See on võimatu, tal on perekond ja perimenopaus.  Teised ütlevad küll, et ”inimesele, keda ta ihaldusväärsuse ja kenaduse pärast on terve elu teatud moel koheldud, on nähtamatuks muutumine tõeline rõõm. Aga see ei tulnud nii kergelt, minnalaskmine, ja oh sa poiss, kui väga ma tahaksin, et saaksin teistele oma õitseaja langusega võitlevatele naistele öelda, kui võrratuks muutub elu, kui te sellel minna lasete. ”Kuid nii raske on oma vastleitud tunnetest loobuda, miks see ometi varem ei juhtunud! Autori stiil on hoogne ja peategelane eestlase jaoks vaat et liiga pea ees tulle tormav, tema eneseiroonia ja väljendid ajavad muigama ja tõlge on väga hea. Ei ole traagiline lugemine.

  Ove on 59-aastane veidi pahur mees, kes pärast naise surma ja töökohalt koondamist otsustab eluga lõpparve teha, et taas armastatud naisega kokku saada. Sellest ei tule aga midagi välja. Naabermajja kolib pere, kellel on vaja Ove abi ja kes torisedes seda ka pakub. Lisaks veel hulk värvikaid tegelasi (ja vähetähtis ei ole ka kass), kellega Ove tee olude sunnil ristub ja keda tuleb hädast välja aidata. Torisedes küll, aga selle torisemise taga on tegelikult soe ja südamlik mees. Tasapisi hargneb lahti ka Ove eelnev elu. Ühelt poolt kurb raamat, üksindusest, leinast, soovist olla ikka veel kellelegi vajalik. Samas humoorikalt kirjutatud sündmused ja situatsioonid. Mulle meeldib autori stiil kirjutada lühikeste tabavate lausete ja ootamatute võrdlustega.

 Karin Kuschik pakub oma raamatus 50 lauset, mida kasutades saab muuta oma elu ja inimestevahelised suhted tunduvalt lihtsamaks ja kergemaks. Kui neid 50 lauset endale selgelt teadvustada ja neid kasutada oma elus ettetulevates situatsioonides, saab keerulistest olukordadest välja tulla. Samas suurendavad need ka inimese enda enesekindlust, sõltumatust ja tugevust. Raamatut lugedes ja autori seisukohti mõistes saab lugeja leida endas taas rahulikku meelt, empaatiat ja enesearmastust, sõltumatust, kindlust ja otsustusvõimet. Kasutades neid lauseid juhtnööridena, peaks saama lõpetada rahulikult ja mõistlikult viletsa ja ebasobiva suhte, lahendada tööalaseid arusaamatusi ja vabaneda mõnest pikemat aega vaevanud murest, avastades ja teadvustades endale, et see ei ole üldse minu probleem tegelikult. Autor illustreerib oma 50 mõtet ja lauset tuues näideteks reaalses elus toimunud juhtumused.

Jüri Ehasalu, jurist, ajakirjanik, äri- ja kirikutegelane pani kokku raamatu lugudest, mida ta käsitles Maalehes aastatel 2013-2019. Ta oli aastaid Eesti suurima tiraažiga ajalehe Maaleht omanik. Autori analüüsivatel kirjutistel on kindel selgroog, mida ta on korduvalt välja öelnud: faktitäpsus, usaldusväärsus. Nii on sündinud huvitav lähiajaloost kõnelev raamat. Me võime arvata, et teame ju sellest ajast enam-vähem kõike, sest oleme ise olnud lähemalt või kaudsemalt nende sündmuste tunnistajateks, kuid vaatamata sellele jätkub kokkusattumusi, salatsemisi, (hea)tahtlikke tegematajätmisi ja kahjuks ka reetmisi, mis on aastakümnetega ilmsiks tulnud ja annavad seega sündmustele uuema vaatenurga. Ütlen ausalt, et mulle ei meeldi lugeda ei nõukogude ajast ega ka raskest poliitilisest ülekuminekuajast taasiseseisvumisse. Kõik need nõukaaegsed prominendid ja Moskva käsud tekitavad minus mentaalset iiveldust. Vaatamata sellele võtsin ma kätte raamatu, mis lubas värvikaid lugusid Eesti lähiajal...

  "Inimesed, kes on alati minuga“ on raamat, mis võib jääda sinuga ka pärast viimase lehekülje sulgemist. Selle raamatu autor Narine Abgarjan kirjutab nii, et ta ei karju, vaid räägib vaikselt ja täpselt. Juba esimestest lehekülgedest on tunda, et see pole lihtsalt jutukogu, vaid soe ja valus perekonnamälu. Raamat koosneb kolmeteistkümnest loost, mis räägivad armeenlaste elust, kuid tegelikult jutustavad need ühest perekonnast mitme põlvkonna vältel. Lugedes tundus mulle, et iga jutt on nagu vana fotoalbumi lehekülg. Mõni pilt on kulunud, mõni veidi tuhmunud, aga kõik nad on tähtsad. Kõige rohkem jäi mind kõnetama mõte, et me ei ole kunagi päriselt üksi. Vanemad, vanavanemad ja lähedased inimesed elavad meis edasi - meie mõtetes, hoiakutes ja otsustes. Isegi siis, kui neid enam ei ole, on nad meiega. See on korraga lohutav ja kurb, aga väga aus tunne. See ei ole raamat, mida ahmida ühe õhtuga. See on raamat, mida tahad vahepeal käest panna, aknast välja vaadata ja mõelda omaenda i...

  Kaheksateistaastane kasuperes kasvanud ja äsja oma parima sõbra kaotanud Louisa kohtub juhuse tahtel kunstnikuga, kelle noorpõlves loodud maal on köitnud teda läbi lapsepõlve. Merepilt, millel kõik näevad vaid merd, mitte aga sellel kujutatud kolme väikest inimkuju. Louisa on nendest aga lummatud. Nüüdseks kuulus kunstnik kingib surres maali Louisale. Koos kunstniku sõbraga alustavad nad teekonda kunstniku lapsepõlvekoju, samas ka meenutuste kaudu teekonda kunstniku ja tema maalil kujutatud laste suvesse kakskümmend viis aastat tagasi, kui maaliti see teos. Louisale räägitakse lugu nelja raske lapsepõlvega noore omavahelisest sõprusest ja usaldusest. Väga emotsionaalne raamat, kurb ja ühtlasi ka lootusrikas. Mulle meeldib Backmani stiil, tema lühidad laused, millega väga täpselt ja kujundlikult oma mõtte edasi annab. Mulle meeldis ka tema Karulinna triloogia: „Karulinn”, „Meie teie vastu”, „Võitjad”.

  Esmakordselt ilmus Peet Vallaku novell juba sada aastat tagasi, aastal 1925. Novell on jõudnud paljudes eri versioonides ka teatrilavale. Ühte neist etendustest näinuna ei olnud ma aga jutu enda lugemiseni jõudnud. Seega, oli täitsa huvitav. See raamat on ka kirjandus- ja teatriajalooline, sest lisaks novellile sisaldab see lühiülevaate Peet Vallaku (kodanikunimega Peeter Pedajas) elust ja loomingust ning pühendab palju tähelepanu teatrilavastustele. Kuna novelli on üsna mitmel korral lavastatud, siis ongi ta rohkem tuntud teatritükina kui novellina. Väga huvitav oli neist lavastustest lugeda. 1974. a., tolles ajas väga avangardsele lavastusele, tegi kunstnikutöö Vello Tamm, kelle mälestusele see raamat on pühendatud. Raamatus sisaldub ka 1991.a. lavaversiooni lavastaja Priit Pedajase varasemalt ilmunud kirjutis Vello Tammest. Raamatut illustreerivad Arkadio Laigo gravüürid, mis tehtud 1936. a. ilmunud väljaandele.

Fred Jüssi "Mõttemustrid" Liat puudutas : Kaunilt kinkeraamatuks kujundatud kogumikus on mõtteid elu, inimese ja looduse kohta. Fred Jüssi on öelnud, et tuli on üks enesepuhastamise viise. Tule varal on võimalik ennast väga palju korrastada. Tõsisemate küsimärkide ees seistes, on ta loodusesse läinud ja tule üles teinud. Tema jaoks on tuleviku märksõnaks haridus. Kui tekib huvi, tekib ka armastus ja soov hoida. See on väga pikk hariduse tee. Kui me muretseme ainult pumba pärast ja ei hoolitse kaevu eest, siis kaob meie kodumetsadest veel midagi peale allika või ojanire. Sõnal on oma vägi, mis võib muuta väärtusi, suhteid ja saatusi. Aeg parandab haavad, aga armid kasvavad koos inimestega. Majad, kus on kunagi elatud, pole kunagi päris tühjad. Nad peidavad endas saladusi ja hoiavad mälestusi. Suurimad avastused sünnivad hetkel, mil sa ei otsi midagi. Su ümber on kõik olemas. Oluline on äratundmine. Need mõtted puudutasid mind paljude teiste seas enim. Raamatule on eessõna kirj...

Kui oled kirjanik ja sul on oma lemmikautorid, kes paraku juba surnud, tahaksid nende loomingut ehk pikendada. Kõige tunnustatum Agatha Christie päraste teoste lisaja on Sophie Hannah. Anne Tyler, Margareth Atwood ja mõnedki veel on kirjutanud edasi Shakespeare’i. Eestlastest on mu lemmik Toomas Kalli ““Paunvere lõpp”: Kuidas eesti kirjanikud “Kevadet” kirjutaksid: 26 eesti kirjaniku stiilinäited, kui nemad oleksid “Kevade” autorid”. Näiteks Tõnu Õnnepalu stiilis algab “Paunveranda päevik”: “Paunveres püsib juba eiteamitmendat päeva tihe udu. Kirikutorni tippu võib ainult aimata ja oma ninast palju kaugemale ei näe. Aga mida mul olekski siin näha, mida ma juba näinud ei ole. Ei, minule udu meeldib. Udus on hea olla.”             Või Arvo Valtoni “Kevadisi mõtteteri” :” Ei tohi unustada, et “Tootsi peenar”, nii nagu me seda tunneme, on omandiõiguslikus mõttes siiski “köstri peenar”.” “Hinge eest hoolt kanda võib olla sama tulemusrikas nagu sõelaga vett ...